Eks näe. Siis aeg ei loe, kui värsil pole viga. (Moliére)

ateismi apoloogia: maagiline, poeetiline ja võluv reaalsus!

2012-02-02T18:11:00.000-08:00

Ehk umbes nõnda nagu usklikud teinekord tänavad Jumalat, et ta olemas on; umbes samuti olen mina tänulik, et Jumalat olemas ei ole.
Olgu, olgem täpsemad: et on ülimalt tõenäoliline, et jumalat olemas ei ole (selle väite põhjendused on juba omaette teema, lugege nt Dawkinsi "Luul Jumalast"/ "God Delusion" või vaadake dok-filmi "Why I Am No Longer a Christian").

Kui ülikooli astumisest saati, st aastast 2007, on mind tabanud igal aastal mingi uus teadmine, arusaamine või vähegi arvestatav meelemuutus, siis möödunud (õppe)aasta kohta toimus see valdkonnas, millest praegu kõnelen. Tõsi, isegi mitte niivõrd õpingutega seotult, vaid pigem siit-sealt iseseisvalt lugemise tulemusena. Ilmselt pole see üllatus, et suurima põntsu ja väljakutse on religioonile esitanud evolutsiooniteooria. Dawkinsi "The Ancestor's Tale" on vististi üks väheseid raamatuid mis on mu elu muutnud; ja üldse tema loengud-videod.

Pealkiri "ateismi apoloogia" kõlab mõneti eksitavalt, ma ei taha siin oma "uskmatust" kaitsta, niisamuti nagu oleks imelik kaitsta seisukohta, et Zeus on vaid müütiline tegelaskuju ja eksisteerib ainult kirjanduses. Seega: minu arvates on jabur kaitsta millegi mitteuskumist. Ometi näib, et ateistlik seisukoht pole veel endiselt midagi päris iseenesest mõistetavat.

1.
Aga alguse juurde.

On neid ateiste, kes tunnevad igatsust nende aegade järele, mil inimesed veel siiralt Kõikvõimsamasse uskusid. Ja on need, kes seda igatsust ei tunne ja kes pigem tunnevad rõõmu, et need ajad möödas on. Viimaste hulka kuulun ka mina (ehkki, tõsi, teinekord nt kirikuid vaadates mõtlen, et see võinuks ometi eriline tunne olla...).
Kui ma ütlen, et jumalat pole olemas, siis nimetan ma Jumala olemasolu ses mõttes ebareaalseks, ebatõeseks, vastandades seda reaalsusele, tõelisusele. Juba see on põhjus rõõmu tundmiseks: üks sammuke Tõele lähemal!

2.
Dawkins on öelnud:

Matter flows from place to place
and momentarily comes together to be you
some people find that thought disturbing
I find the reality thrilling

...minu arvates niivõrd tabavalt väljendatud seda, et üks ja seesama fakt võib mõnele inimesele mõjuda häirivalt, tülgastavalt, teisele aga vastupidiselt: äärmiselt meeliköitvalt (ja seda kõige paremas mõttes).

Veelgi enam, tema raamatu "Unweaving the Rainbow" eessõnas kirjutab ta:

A foreign publisher of my first book confessed that he could not sleep for three nights after reading it, so troubled was he by what he saw as its cold, bleak message. Others have asked me how I can bear to get up in the mornings. A teacher from a distant country wrote to me reproachfully that a pupil had come to him in tears after reading the same book, because it had persuaded her that life was empty and purposeless. He advised her not to show the book to any of her friends, for fear of contaminating them with the same nihilistic pessimism. Similar accusations of barren desolation, of promoting an arid and joyless message, are frequently flung at science in general, and it is easy for scientists to play up to them.

(lk ix)

...kuid jätkab, et seda ei tohi segamini ajada mõningate lootuste kustutamisega, mida lugeja võib olla endale seadnud. Veelgi enam: kuivõrd ikka mängivad rolli meie elus kujutlused "kosmosega ühekssaamisest"? Peamine seisneb siiski kaasinimestega suhtlemises, igapäevasündmuste kogemises ja kaaslastega jagamises, jne.
Pealkiri "Unweaving the Rainbow" on võetud Keatsi luuletusest, kus too kritiseeris Newtonit, et viimane röövis oma seletustega vikerkaare ilu. Dawkins (ja mina) väidab vastupidi: reaalsus on hulga imelisem kui mistahes müüt seda iial kujutada võiks!

3.
Filosoof Alain de Botton kirjeldab ülevust oma teoses "Reisimise kunst" järgmiselt:
"Mis tunne see siis on? Seda loob 400 miljonit aastat tagasi tekkinud org, 2300 meetri kõrgune graniidist mägi ja aastatuhandete erosioon järskude kanjonite seintel. Kõigi kolme kõrval näib inimene pelga hiljuti langenud tolmuna: ülevus peitub ootamatus, meeldivas, isegi uimastavas kohtumises, kus inimlik nõrkus on silmitsi universumi jõu, vanuse ja suurusega."
(lk 141)

Ning toob seejärel paralleeli Jumalaga, mille najal paljud inimesed samuti teatavat ülevustunnet kogevad. Kuid minu arvates on siin mõningane oluline erinevus.
Inimene on väike võrreldes universumi "jõu, vanuse ja suurusega", ometi pole siin minu arvates midagi pistmist hierarhiasse asetamisega, kus üks peaks end teise ees justkui väiksemana tundma. Meie, inimesed, oleme osa universumist, nii nagu universum on osa meist. Jällegi, tsiteerides seekord astrofüüsik Neil deGrasse Tysonit:

We are all connected
to each other - biologically,
to the Earth - chemically,
and to the rest of the universe - atomically!

...that's kind of cool. That makes me smile.

And I actually feel quite large in the end of that.
It's not that we are better than the universe,
we are part of a universe,
we are in the universe and universe is in us.

4.
Tulles alguse juurde tagasi, siis minu rõõm peitub selles, et kõiksugu jumalatesse uskumise asemel oleme jõudnud tänaseks sinnamaale, kus me saame avastada kosmost ja vaadata kaugusesse pilvede taha ("I don't see any God up here," - mõeldes ühtlasi Yuri Gagarini või Nikita Khrushchevi sõnadele), avastada kaugeid planeete ja galaktikaid, vaadata ja uurida mikromaailma, vaadata ajaloos tagasi kuni meie planeedi tekkeni või kobada universumi sünnilugu... jaa, niivõrd palju on veel avastamata ja universum on selleks sisuliselt lõputult suur, kuid niivõrd palju on juba avastatud. Näiteks see, et kui jaotada elu ajalugu meie planeedil standardmõõdus klaveriklahvidele (st kokku 88 klahvi, neist 52 valget), siis MEIE elu ja ajalugu koosneks üksnes vähem kui ühest/viimasest klahvist. The vastness of geological time(!)!

"...olla silmitsi universumi jõu, vanuse ja suurusega." - jaa; ning selleks pole tarvis ei lummavaid loodusvaateid ega kaljurünkaid (rääkimata mistahes mütoloogilisest või religioossest vaatepunktist), vaid teinekord piisab üksnes mõtlemisest neile faktidele, milles me tänapäeval võime 100% kindlad olla; näiteks sellele, milline fantastiline ime on üldse olemas olla, milline absurdne juhus on eksisteerida just PRAEGU, mil meil on ju tegelikult sellised teadmised, võimalused ja vabadus nagu ei iial varem!

Ma ei ütle, et inimkond oleks tark või et me oleksime kusagile jõudnud. Ei, ei. Kuid minu arvates on imetlusväärne see asjaolu ja protsess, et me üldse siin oleme. Milline minevik, milline ajalugu, absurdne või mitte, kuid siiski: milline ime!

Nõnda võiks W. Wordsworthi kombel vaadata lilli ja puid ning tunda samuti seda sama ülevustunnet kui mõelda nende minevikule, sellele ühisele ajaloole, mida nad endas peidavad. Või kasvõi kui mõelda Sinule ja minule, inimesele - sellele puukujulisele DNA-jõele, mis meid elu sünnist saadab ja meid just sellisteks kujundanud on...
jah, meid, nii inimesi, loomi, putukaid, taimi, jne jne. Kogu meie hingav või vähemhingav planeet, olles ühtlasi samavõrd seoses kõige väljaspoolsega. Kas just väga otseses või tuntavas seoses, kuid kasvõi seeläbi, et Päike annab meile energiat, jne jne.

5.
See on see ateistlik maailmapilt mida ma 'kaitsta' soovin ja mida, mulle näib, kohati sootuks valesti mõistetakse (tõsi, ennekõike usklike poolt).

Neiu L. küsis mu käest mõned päevad tagasi (täiesti neutraalselt): "Kas sa (üldse) millessegi usud?"
"Ma usun, et homme tõuseb päike ja et homme on jälle päev; et mul on head sõbrad/kaaslased; et inimestel on empaatiavõime; et... et ma usun teadmisesse ja juhus(t)esse (jne)," vastasin.
Siin tuleks muidu täpustada, mida mõelda "uskumise" all. Või nagu Islandil viibides ühes köögivestluses teemaks tuli (sarnane või suisa täpselt sama küsimus): "Kas on üldse võimalik mitte millessegi uskuda?".
Kui rääkida uskumisest, peab paratamatult rääkima ka teadmisest, vastasel juhul - kui kõik on uskumine (või teadmine) - kaotab sõna "uskumine" (või "teadmine") oma tähenduse.

Siinkohal pole ma spetsialist (ja põhjalikumalt lahates vajaks see pikemat analüüsi), kuid minu jaoks jagunevad maailmaasjad neiks mida ma tean ja mille kohta ma võin öelda, et võin vaid kindel olla. Kuidas teha vahet?
Teadmised moodustavad omavahel teatava loogilise süsteemi. Näiteks tean ma, et manner mida on nimetatud Ameerikaks, on siiski olemas, isegi kui ma seda oma silmaga ei näe (nagu enamus asju). Kui keegi väidab, et äsjamaandunud meteoriit pühkis Ameerika ära, siis ei saa seda uskuda, sest siis poleks ilmselgelt ka mind enam alles.
Jne. Niisamuti tean ma, et päike tõuseb (st põleb) ka homme ja järgmine päev on meid ees ootamas (tõenäoliselt ei juhtu Inimkonna eluajal päikesega midagi). Seda võiks ilmselt nimetada kaudseks teadmiseks või tõenduseks (indirect evidence). See on reaalsus. Reaalsust võib ühe teooria järgi tuvastada kolmel viisil:
a) otsene kontroll (ma näen/ tunnen, vms); b) kaudne kontroll (nt vaatan/ näen mikroskoobi, teleskoobi vms abiga); ning c) kontroll mudelite abil (nt geneetiliste omaduste pärimine: me ei näe otseselt geene, kuid me saame moodustada mudeleid selle põhjal kuidas nad toimivad ja nende mudelite abiga saame ennustada erinevaid seaduspärasusi).

See on reaalsus. Usk (ja religioon) selles ranges mõttes on hoopis midagi muud. Kui keegi küsib "Kas Jumal on olemas?" (või pigem, nagu küsiksin mina: "Kas mul on vähegi algust uskuda Jumala olemasolusse?") või "Kas sa usud, et järgmine suvi (või päev) tuleb oodatust soojem/külmem?" või mistahes, siis siin saab vaid spekuleerida.

Spekuleerida ei saa meie planeedi kuju ümber (mis nt pole lapergune) ega selle ümber, et Maa tõepoolest tiirleb ümber Päikese (mitte vastupidi), või evolutsiooni kui looduses toimuva protsessi ümber; need on faktid mis jäävad, isegi kui nad võivad aja jooksul oluliselt täiustuda ja seeläbi muutuda (kuid mitte iial saada ümber lükatud või vaidlustatud - oleneb muidugi kui rangelt üks või teine teaduslik teooria on tõestatud). Kaasaegses mõttes faktiseisusesse tõstetud (ja seega 100% tõestatud) teooriates pole siiski vähimatki põhjust kahelda.
Kui Päike homme kustub, siis pole see teooria probleem, küll aga ei muuda miski fakti, et meie planeet hetkel Päikese ümber tiirleb.

Säärane ateismi vorm on lihtsalt teatav (teaduslik) mõtteviis lähtuda mitte niivõrd uskumustest, vaid teadmistest; ja - vähemalt minu puhul - mitte ainult: liigagi tihti lisandub sellele ka suisa sõnatuks imestamine kõige selle üle, mis meid ümbritseb.
See, et meil on neli aastaaega, et ühe aasta jooksul teeb meie planeet tiiru ümber Päikese, et vähemalt Euroopas on meil komme lugeda numbreid kümne kaupa (kui nii võib öelda), nagu ka sõrmi (5+5) - ehk on siin oma seos ja loogika!?
Ja et me oleme siiski olemas, pärast kõiki neid katastroofe, pärast neid halbu ja häid aegu, mis meie planeeti saatnud on... ja et mina seda kirjutan ja et Sina seda loed (olenemata sellest kas sa nõustud minuga või mitte).

See kui ma kohtan ühe päeva jooksul kummalisel kombel mitut inimest keda pole ehk ammu näinud; see kui ma olen rõõmus nende inimeste üle keda mul on au tunda ja kellega olen läbi imejuhuse ühel hetkel tutvunud...!
Ei, asi pole mitte mingis Jumalas kes üht või teist asja jälgiks, aga iseenda vabaduses ja rõõmus kui teinekord juhtub hästi minema, ilma igasuguse põhjuseta, kuid seda suurema imena tuleb seda minu arvates vastu võtta!
Selle asemel, et palvetada või tänada Jumalat ühe või teise asja eest, selle asemel öelda ja tänada Seda Inimest otse!

Pole vaja (ega olemas) mingit vahendajat ja seda siiram ja otsesem on ka vastav kogemus!

6.
Lõpetuseks lõik de Bottoni raamatust (märksõnaks: huvi; ning seeläbi: vaimustus):

Kiriku seinu ja lagesid kaunistavad 19. sajandi freskod ja maalid, kui välja arvata need, mis asuvad pühakute Antoniuse ja Bernardino kabelites ning pärinevad 18. sajandist. Capilla de San Bernardinos, esimeses põhjaküljele jäävas kabelis, on seina keskel püha Siena Bernardino palvetamas Aragoni kuninga (1781) ees, maalinud noor Goya. 16. sajandi kooriistmed käärkambris ja kapiitlisaalis pärinevad Cartuja de el Paularist, Segovia lähedal asuvast kartuuslaste kloostrist.

See info ei andnud vähimatki aimu, kuidas minus peaks huvi tärkama. See oli sama tumm kui kärbes Humboldti mäeküljel. Kui rändur peaks tundma isiklikku huvi (mitte süüdlaslikku kohustust) "kiriku seinte ja lagede vastu... mida kaunistavad 19. sajandi freskod ja maalid", peaks ta suutma siduda need faktid - mis on sama tüütud kui kärbes - ühega suurtest selgetest küsimustest, mille külge tõeline uudishimu ankurdub.
Humboldti jaoks oli küsimus olnud järgmine: "Miks esinevad looduses piirkondlikud variatsioonid?" Iglesia de San Francisco El Grande lävel seisva inimese jaoks võiks küsimus olla "Miks on inimesed tundnud vajadust kirikuid ehitada?" või isegi "Miks me jumalat kummardame?". Sellisest naiivsest lähtepunktist saaks uudishimu ahel kasvama hakata, sisaldades küsimusi nagu "Miks on kirikud eri paikades erinevad?", "Millises stiilis on kirikud peamiselt ehitatud?" ning "Kes olid tähtsaimad arhitektid ja mis põhjusel neid edu saatis?". Ainult tänu sel moel tärganud aeglasele uudishimule on ränduril võimalik võtta vastu uudist, et kiriku kõrge neoklassitsistliku fassaadi on loonud Sabatini, millegi enama kui tülpimuse või meeleheitega.
(lk 106)

7.
Juba praegu on küsimusi ja vastuseid nõnda, et vaid ühe teadusharu sisse võib lõputult uppuda; ja selleks ei pruugi isegi mitte tegu olla teaduse või teadust puudutavate asjadega, vaid ka igapäevaste kogemuste ja mõtetega, piisab vaid sellest, et ise piisavalt huvi tunda.
Kasvõi näide mu enda elust: keeleõpe. Põhisunnaga küll prantsuse keel, kuid nt Islandi keele õpiku sissejuhatuses ilutseb järgnev lõik:

Learning a language is an exciting experience. It is a lot like being a child again: you begin mute, you learn by exposure and repetition, and in the process you are discovering a new world. The main requirements are interest and determination. Enjoying your study will make your progress easier and more fun, and will more than make up for the difficulties you may encounter.

Ja nüüd ei tohiks küll enam keegi söendada arvata, et teadmatu, müütiline või poeetiline pilk vikerkaarele on võluvam kui see, mis vikerkaare üldse võimalikuks teeb, kui see pikk, kuid huvitav lahenduskäik mis vastaks küsimusele "Miks on vikerkaared olemas või mis teeb nad võimalikeks?"

Samuti ei ole minu arvates õigustatud küsimus ateistile, et "Kas see ongi kõik?"
Mina küsiks vastu: "Mida rohkemat sa üldse oskad veel soovida või tahta, kas sellest on vähe...?"
...sellest, et sa asud praeguse seisuga meie planeedi elu kujutaval klaveri klaviatuuril viimasel klahvil; ja veel enam: et sa sul on sellest kõigest veel sealjuures võimalik teadlik olla!

Reaalsus võib olla maagiline ja poeetiline ning maagiliseks-poeetiliseks teevad selle need seostevõrgud ja kujutlusvõime, mis me vaate üheks vähem või rohkem tervikuks seovad. Meie, osana universumist, nii nagu universum on osa meist. Me pole ei suuremad, ei väiksemad, vaid osa sellest... osa sellest imest!
:)

8.
Nõnda sai kirja vähemalt üldsõnaline kirjeldus ja põhjendus sellest, kuidas mina isiklikult enamus ajast maailma kogen ja miks ma olen sisuliselt ateistlike vaadetega...
ning miks ma tunnen rõõmu ja uhkust selle üle, et nõnda on üldse läinud. Ja et me just sellisel ajastul elame. Ja - last but not least - millist kõige fantastilisemat teadmist ja tuge pakub see, mida võib nimetada teadlikolekuks reaalsusest. Ausalt olles igasuguse spekuleerivad (ja kriitiliselt ajalugu ja vähem või rohkem terviklikku konteksti uurides) müütilisest maailmast pärinevad väited tuhmuvad selle kõrval ja muutuvad lisaks kõigele muule pehmelt öeldes ebaloogilisteks ning absurdseteks.

Ehk mõneti sobiv laul kah: Karl Madis - Väikest poissi tean

...ma usun, et igaühel meist on võimalus mistahes ajahetkel millegi vastu huvi tunda ning sellest seeläbi vaimustuda. Mis minusse puutub, siis... nagu kirjeldasin: viimasel ajal olen end just selliselt tänavanurgalt leidnud. Ja, noh, vaade on hästi huvitav! Ja mul on lihtsalt rõõm selle üle ^^

oma elemendi suunas...

2012-01-10T17:11:00.000-08:00

Ma pole siia enam ammu midagi kirjutanud. Ilmselt on oodata veidi pikemat pausi.
Neiu S. tõmbus feisbuukist eemale, äkitselt taipasin ka mina, et seal pole tegelikult suurt midagi teha (siinkohal räägin üksnes enda eest). Jajah, ma olen seal olemas, võib-olla aeg-ajalt login ka sisse, kuid väga harva...
kuidagi hea on, palju parem. Teel oma elemendi poole. Mis see on? Hetkel: lugemine.

Peaasjalikult Richard Dawkins, evolutsiooniteooria/-bioloogia, sekka Charles Darwin, nüüd kõrvale ka Michel Foucault. Siit-sealt, tasapisi.

Teel parema arusaamise suunas, et kuidas siis lõppudelõpuks need asjad toimivad, plussiks mõtted mida kirjutada seoses lõputööga (ja Foucault' esseega), kas ja mida annab veel filosoofiast välja pigistada.
Annab, üht-teist täitsa annab, filosoofia ei näi siiski veel lõppevat. Mulle lihtsalt meeldib kui ta on oluliselt seotud... ütleme nii et: teaduslike meetoditega.
Vastasel juhul on filosoofia teadus ilma katsekaasi/laboratooriumita. Eks näis mida Dawkins filosoofia jaoks alles jätab, evolutsiooniteooria on liigagi paljudele küsimustele juba vastused andnud või andmas. See on hästi tore!
(näiteks näib Dawkins näitavat, et "isekad geenid" võivad looduses muuhulgas aluseks olla koostööaltidele organismidele ja seega käitumisele mida meie peame altruismiks)

Lõik 2. peatüki algusest, raamatuks "The selfish sene":

"In the beginning was simplicity. It is difficult enough explaining how even a simple universe began. I take it as agreed that it would be even harder to explain the sudden springing up, fully armed, of complex order - life, or a being capable of creating life. Darwin's theory of evolution by natural selection is satisfying because it shows us a way in which simplicity could change into complexity, how unordered atoms could group themselves into ever more complex patterns until they ended up manufacturing people. Darwin provides a solution, the only feasible one so far suggested, to the deep problem of our existence. I will try to explain the great theory in a more general way than is customary, beginning with the time before evolution itself began.
Darwin's 'survival of the fittest' is really a special case of a more general law of survival of the stable. The universe is populated by stable things. A stable thing is a collection of atoms that is permanent enough or common enough to deserve a name. [...]"

(lk 12, 2006. aasta (täiendatud) väljaanne; originaal 1976)

Huvitav, kas pole!?

Ja sinna juurde "Dexter" (praegu juba 6-nda hooaja teine pool), natuke luulemaailmat, kõrvale aeg-ajalt parajal määral trennitamist. Jne. Hea on!

Lõpetuseks tervitan mõttes neiu L-i keda ootab neljapäeval ees üks nähtavasti tüütult-raske eksam; sa saad hakkama, ma ei kahtlegi selles!:)

täna kell 20.18

2012-01-03T14:48:00.000-08:00

Une météorite rentre dans l'atmosphère - kui nüüd prantsuse keelt praktiseerida (tegelikult leidsin sellenimelise video juutuubist). Igaljuhul.

Okei, mul ausalt öeldes ei jätku sõnu aga täna nägin vist midagi mida ehk vähesed on näinud, ka youtube'ist ei leidnud sääraseid videosid. Aga ma NÄGIN seda!

Jalutasin täna Rocca Al Mare keskuse kanti, olin üsna keskuse ees, kell oli kusagil 20.17 - 20.18 paiku ja... ma ei tea kuidas seda nimetada, meteoriidiks, komeediks või ehk mõne satelliidi osakese meie atmosfääri sattumiseks...
IGALJUHUL, ma ei võtnud fotokat kaasa (oh, oleks vaid - fotograafiafriik nagu ma kohati olen!), pole kindel kas olekski jõudnud pilti teha, samuti mobiiliga pildistamine ei tulnud pähe, aga joonistasin nähtust sellise skitsi:

Ei tulnud just välja kõige parem aga uut ka ei viitsi teha.
Selgitus: vasakul-all Rocca Al Mare keskus, paremal u üheksakordne maja, nähtu oli pikkuselt umbes samapikk kui taustal pool selle maja paksusest (maja oli eespool, järelikult too meteoriit vms oli pikem). Igaljuhul -muidugi mõista - hulga kiirem kui maanduv lennuk, põles kollakas-punase leegiga...
KINDLASTI polnud ma ainus kes seda nägi. Niisiis 3. jaanuar 2012 ja kell 20.18 või ehk 20.17.

Millalgi lähen sinna ja teen pilti kohast kus seda nägin.
Te võite muiata aga see OLI VAATEPILT!

Natuke kahtlen kas põles päris ära, arvestades nähtu suurust natuke kahtlen, samas ei oska öelda... ma tõesti loodan, et õnnestub leida veel neid kes seda nägid või ehk PILDILE said. Ma veel mõtlesin kaamerat kaasa võtta, aga ei võtnud, õhtune-pime aeg ja nii...
Njah. Praegu kõik. Lõppu paar videot.

See oli poole lühem kui see ja mitte nii ere:

Olles kriitiline sedalaadi asjade puhul siis see võib ka feik-video olla. Mis ei muuda seda, et ma NÄGIN mida ma NÄGIN!

Nähtu oli väga-väga sarnane sellele:

Just nii nagu ma telefonis rääkisin: kollakas-punase valguse/leegiga! Ma ei mõtle seda välja, kes mind tunnevad, need teavad seda!

Muidugi käis läbi ka nali: EHK oli ilmutus, mina va teadusefriik ajan kõik teadusepähe. Haha, Jeesuse tagasitulek, aga, ups, põles atmosfääris ära. Haha.
Nali naljakas: see pilt võttis suht tummaks, südame seisma ja ma ei saa seda kuidagi tõestada et ma seda nägin. Jääb üle loota ehk EHK keegi kusagil nägi veel või tegi pilti/videot vms...

***
Lisa:
VIDEO: Narva kohalt lendas üle Lõuna-Soome tundmatu tulekera
ja siin.

evolutsioon ja identiteet....

2012-01-03T06:29:00.000-08:00

"The centuries transport from one to another this magnificent spectacle; and they transmit exactly what they receive. Nothing changes, nothing alters; perfect identity. Victorious over the elements, time and death, the species are conserved, and the period of their duration is unknown to us."

Charles Bonnet (1720 - 1793); kuni umbkaudu 18nda sajandi lõpuni arvati et liigid on Jumala poolt loodud ning nende muutumatuna püsimine on osa Jumala plaanist.
"In such a worldview there was no room for extinction, since this would destroy the unity of creation." (Bowler, Peter J. (2003); Evolution: The History of an Idea; The University of California Press, lk 63).

Õnneks hakkas peagi maailmapilt muutuma ja hakati aru saama, et liikide säärane hierarhiasse paigutamine tekitab olulisi probleeme...

Minu jaoks on niivõrd huvitav lugeda sääraste mõtete ja mõttemuutuste kohta, ei olnud see ju väga kaua aega tagasi mil inimesed mõtlesid sootuks teisiti. Ja osalitselt (või ehk isegi suurelt osalt) mõtlevad tänini. Mõtlevad omamoodi, erinevalt kui siis...

Mulle isiklikult meeldib mõelda, täpselt vastupidiselt Bonnet'le, et kõik on muutuv ja teinekord hea meelega unustaks sellise asja nagu identiteet üldse ära (heal juhul võib rääkida identiteedist vaid DNA tasandil!?). Rääkimata hingest või mõtetest ümbersünni asjus: ei, inimene on täielikult vaba, on seda alati olnud ja on ka edaspidi, iseasi kas ja kuidas ta seda endale teadvustab.
Ainus vangistus saab olla füüsiline, kuid inimene oma mõtlemise, tahte, ratsionaalsusega võib oma vabadust ka sealmaal laiendada (niivõrd-kuivõrd). Ei mingeid hierarhiaid, ei mingeid kohtumõistmisi, ei mingit (ette)otsustatust ega ettemääratust. Mulle meeldib nii mõelda...
muuhulgas seepärast et selline maailm on rahulikum kus üks ei ütle teisele mida too peaks tegema või võiks teha. Igaühe enda valik, loomulikult eeldusel, et austatakse kaasinimesi. Igaühe vaba valik teha teistele head...

ei mingeid käske, vaid vabadus. Ei mingeid autoriteete, vaid eeskuju(d). Eeskuju ongi parim autoriteet mis ühtlasi näitab teed vabadusele.

"He had no time for souls and saints."

Pilt aastavahetusest:)

Hea on taas olla lugemislainel, olla taas omas elemendis...!

"Camouflage is nature's craftiest trick"

2012-01-01T11:27:00.000-08:00

Tore aastavahetus oli, hästi tore! Aitäh, armas T.!

Ehkki, jah, aastavahetuseti ma pole suurem sotsialiseeruja, ehkki tohutult hea kogemus on see kui kolmeses(+)seltskonnas juhtub ette keegi kes tõesti on tore ja sümpaatne. Vähemalt tundus ja tundub nii...

ometi, kui see on teadvustatud, läbi elatud, nauditud et selliseid inimesi on olemas ja KUI SEALJUURES olla vastavas olukorras (aastavahetus), et teema ei saagi sealt ei ühele ega teisele poole minna, siis...

mõtlesin endamisi, pöörates ära lumisele tänavale, peaaegu inimtühi; polnud kedagi keda ma oleksin tundnud:
"Üksi. Üksi. Üksi. Lõpuks ometi üksi! See on nii hea!"

Ja oli hea. Aastavahetused, minu jaoks parimad: a) kellegi lähedasega nelja silma all (need kõige paremad); b) lähedastega ja neid võib olla rohkem, ainult siis kui nad on oma inimesed - ehkki ka siis kipub olemine kuidagi laiali valguma, või c) omaette. Jajah, paremusjärjestuses.

***
Pealkirjana figureeriv lause on Dexterist. Mõtteterasid seal ikka jätkub. Ma ei leidnud praegu seda kirjakohta hoobilt üles kus raamatus "Dexter and philosophy" kirjutati midagi sellist, et "mida ütleb see meie ühiskonna kohta kui niivõrd paljud näivad seriaali vaadates sümpatiseerivat peategelasest sarimõrvariga ja loodavad, et too oma tegudega vahele ei jääks...?.
Olgu, jah, Dexter tapab ainult ohtlikke inimesi/mõrtsukaid, mis minu arvates muudab seda vaatepunkti (mõned tüüpilised hollivuudi action-kangelased on selles mõttest kordi hullemad kui Dexter). Siiski, üha enam olen avastanud sellest sarjast veel üht positiivset külge:
need sisemonoloogid, need justkui meditatiivsed eneseanalüüsihetked, need hetked mil Dexter ühel või teisel viisil pidevalt püüab aru saada sellest mis on ja mis ei ole inimlik, mis on ja mis ei ole kasulik ja mis on see mis teeb inimesi õnnelikuks ja on HEA... - see harjumus pidevaks enese- ning teiste inimeste analüüsiks. See on miski, mis minu arvates kulub alati ära!

Sa ei pea "Dexteri" sarja vaadates olema sarimõrvar, kuid ühel või teisel viisil on kasulik teinekord küsida, et "miks see kõik?", miks käituvad inimesed nii nagu käituvad, mis on hea ja mis on halb, mis teeb inimesi õnnelikuks... kuidas teha ise inimesi õnnelikuks!?

Jne. Erinevad tahke selles seriaalis jätkub küllaga, peaaegu igas episoodis, kindlasti igas hooajas. Oleneb muidugi mida otsida ja kuidas vaadata...

***
Uus aasta on nüüd alanud. Samas, jah, aeg läheb ju ühtmoodi edasi, sellegipoolest on miski justkui erinev. Ju seetõttu on mul aastavahetuseti ka suurem soov kasvõi hetkekski iseendasse vaadata, seda pigem alateadlikult, kohe kindlasti mitte stiilis "nii, uus aasta, nii...".
Neiu L. küsis uusaastalubaduste kohta. Nende tegemine pole päris mu 'loomuses', sest käitun ma ju ikka ühtmoodi, pole väga midagi mida otseselt endale lubada. Sellegipoolest, iga aasta on olnud kuidagi erinev, viinud mind ühel või teisel viisil kusagile erinevasse punkti. Mõned mõtted siiski on... et toimuksid muutused... paremuse poole...
lõputu tee. See on tore; tore on olla teeline kui on enam-vähem aimu kuhu see võiks viia või milline see teekond välja võiks näha.

Ilmselt on ka sel aastal põhirõhk oma lõputööga ühele poole saada. Seega: lugemis-kirjutamisaasta vastavas valdkonnas. Juurde ehk... midagi seoses luuletustega. Ja ilgelt lahe oleks lõpuks ometi proovida mõnd lühifilmi teha.
Lisaks... ehk fotograafiaavastamisaasta ja kohe kindlasti - ühel või teisel viisil - väikestviisi trennitegemisalgus: see mida sai alustatud enne Islandile minekut, seda tuleb nüüd jätkata... sest see on HEA!:)

"Inimene on miski, mida peab ületama." - Friedrich Nietzsche

"Le seul contre lequel je me bats, c'est moi; pour aller plus loin à chaque fois dans mon travail. " - The only one with whom I beat, it's me. To go further everytime in my work.
Johnny Depp, needless to say, täitsa nõustun suga!:)

klaver!

2011-12-30T16:15:00.000-08:00

Muideks, jah, olen juba jupp aega Islandilt tagasi. Tulin 18ndal detsembri õhtul. Ja aitäh Sirrule kes mulle vastu tuli!:)

Olen nüüd saanud hinge tõmmata, nii mõnus. Täna sain oma pianiino tagasi ning olen seda klimberdanud. Niivõrd-kuivõrd mul nüüd aega hakkab olema, katsun klaverdamise tõsisemalt ette võtta... muuhulgas heliredelid ja muu säärane! Ühel hetkel tahan selle asja käppa saada!!!

Ja prantsuse keele. Ja lõputöö. Ja need mõned esseed mis mul võlgu on...

Vaimustusse olen sattunud sellest loost:

Üldse olen kuidagi Chopini lainel.
Ja joon hästi palju... vett. Kohe lähen järgmise kruusitäie järele...!

päev # 117 - fotograafia...

2011-12-16T17:17:00.000-08:00

Veel mõned pildid, seekord tänasest ja esimesed kolm panen "tänavafotograafia" alla ning esimese pildi pealkirjastaksin "Hei, mina olen ka siin!":

Ja teine-kolmas, stseen kuidas kuidas üks härra - kes kogub pudeleid/purke - tuli tüdrukute juurde küsima, et kas need talle ei saaks üht purki ära anda (loomulikult andsid); samuti tundis huvi too "hiigel-part" et mis toimub ja kas EHK saab süüüüüa:

Inimesi on lihtsalt niii huvitav pildistada, ainult lähedalt ja silmanähtavalt ei julge ega taha (ebaviisakas või nii); kunagi oleks lahe õppida suhtlema võõraste inimestega nagu üks fotograaf ühes videos tegi (peaks lingi üles otsima) ja mille lisaks ning boonuseks on ka pildid... see oleks vahva!
(on mille suunas püüelda)

Viimaseks pilt 17ndast septembrist:

Kahjuks ei ole mul õnnestunud siinsetest hobustest ühtki normaalset pilti saada; nad on tõesti ilusad!
Aga noh...

praegu kõik.

antikristlane: seitse teesi religioossuse vastu!

2011-12-16T09:35:00.000-08:00

See pole isegi enam mitte emotsioonidest kantud sissekanne, vaid pigem 'neutraalne' kokkuvõte. Osalt tingitud taas ühest neist uudistest sellises stiilis: "What was happening was sexual abuse, violence, spiritual terror, and that should have been investigated".

Mul on rõõm näha, et olen endale ehk leidnud vähemalt ühe n-ö liitlase, hr K. Tartu Ülikoolist. Teataval määral on neid muidugi veel... väheseid on järel kes näivad veel religiooni kaitsvat. Mul on selle üle rõõmus meel. Miks?

Ma nimelt arvan, ja siiski võrdlemisi põhjendatult, et religioonis tänapäeval pole sisuliselt peaaegu mitte midagi head! Ei moraalselt ega üheski muus mõttes. Näiteid võiks tuua lõputult.
Ühe näitena tõi Hitchens võrdlemisi hea võrdlusena välja järgneva mõttepunkti:
"Kujutlegem ja mõelgem, kas on olemas sedalaadi häid ja üllaid asju mida ateist ei saaks teha kuid mida religioossus usklikule võimaldab? Ühesõnaga: religiooni panus moraali ja eetikasse..."
Vastus: nii Hitchensil kui minul: ei kujuta ette ühtegi!

"AGA kas on selliseid asju mida võiks teha (sügavalt) usklik inimene ja mida ei teeks (sügavalt) ateistlik inimene?"
Vastus: kas on mõtet loetlema hakatagi? Hitlerist (kes muide oli usklik ja õigustas oma tegusid religioossetel alustel) kuni terrorisõdade ja witchcraftini välja. Jne jne jne.

***

See oli ÜKS näide, kuid lühike list neist mis parasjagu pähe tulevad. Niisiis, religiooni (nt kristluse, islami, vms) miinused:

a) küsimus tõest: religioonid eksivad.
Teaduslik fakt. Alustades tsitaadiga Dawkinsit: "We are all atheists about most of the gods that societies have ever believed in. Some of us just go one god further," lõpetades asjaoludega, et nt evolutsiooniteooria ei jäta sisuliselt ruumi religioonile ja sisuliselt vaid ignorant võib sellises olukorras veel midagi säärast uskuda + põhjalikud uuringud selle kohta mis kinnitavad, et Piibel - nagu teised raamatud - on vaid inimeste poolt kirjutatud ja jumalikkusega pole seal mitte midagi pistmist.
Sisuliselt pole vahet kas inimene usub kristlikku jumalat või Zeusi: mõlemad samavõrd mütoloogilised. Mistahes Jumalasse uskumine on sisuliselt põhjendamatu, sest nende olemasolu kohta on kordades rohkem vastu- kui pooltargumente - igas mõttes.

b) küsimus moraalist: Piiblist pole sisuliselt mitte midagi moraalset mis oleks meile ka päriselt reaalses elus inimestele abiks ja vajalik. St religioon moraali suhtes on kasutu (et mitte öelda kahjulik: mis "moraal" on see mis kiidab heaks ohverdust, vahetust; säärase türannia asemel peaks olema tingimusteta andmine/altruism!).
Esiteks: kõik põhilised kasulikud asjad on juba varem teistes ja eelnenud pühakirjades kirja pandud ning, teiseks: inimesed - nagu ka loomad - juba bioloogiliselt arenenud sellisteks, et nad teineteisega arvestavad. Sääraste elementaarsete asjade jaoks pole meil vaja mingi absurdset-aegunud müüti.

c) küsimus inimpsühholoogiast:
1) religioon mõjub psüühikale kahjulikult.
Tihtilugu on tunne, et religioossete inimestega räägi nagu lastega, nad on niiivõrd haavatavad. Põhjusega: kuidas saakski inimene tunnistada, et ta elu põhineb luulul. Kuid laiemas plaanis on ju tähtis siiski tõde!? Me ei räägi religiooni kasulikkusest vaid enamasti räägime sedalaadi aruteludes neil teemadel mis koosnevad väidetest selle kohta kuidas maailmas asjad toimivad ja milline on reaalsus...
religioosne usk väänab nii maailmapilti kui inimese psüühikat niivõrd vildakaks, et sellisel tasemel on juba peaaegu võimatu inimesega normaalselt, vähegi intellektuaalselt ja inimlikul kombel suhelda. Lapsed on ka targemad ja avatuma meelega ning mõistvamad kui mõni religioosne tegelane...

2) religioon teeb maailmapildi mustvalgeks ja vähendab empaatiavõimet.
Viimase kohta lihtne näide: üks religoosne inimene ei näi isegi sisuliselt mõistvat seda kuidas ja et on võimalik, et keegi teine inimene usub kusagil mujal mõnda teist jumalat; või et ei usu üldse. Rääkimata vähegi intellektuaalsetest arutlustest ja mõtlemisvõimest, et inimesed tõepoolest usuvad eriasju.
Mustvalgeks, sest, näiteks, a) terav eristus hea/halva, meie/nemad stiilis (usklikud vs uskmatud), b) ilmselge vaimne piiratus kui niivõrd paljud usklikud ei suuda omandada kõige lihtsamaid fakte nagu nt evolutsioon; või kui tahate sarnast kuid veidi teistsugust näidet c) uuringute kohaselt u 50% ameeriklastest usuvad, et Maailm on loodud u 6000 kuni 10 000 aastat tagasi ning loodud jumala poolt. Ei kommentaari. Religioosne ignorantsus ajaloofaktide osas on kui "toimekas nõmedus" - ta levib ja halvab inimesi oma 'voorusliku rumalusega'.

e) religioon pärsib huvi, mõtlemist, individuaalsust ja tegutsemist.

* Küsimus huvist: erinevatele küsimustele on nüüdseks leitud palju lahendusi ja vastuseid. Need vastused on olemas neile kel vähegi huvi. Religioossed grupid on justkui suletud ringid, justkui diktatuur, kus on keelatud esitada küsimusi ja läbi viia intellektuaalseid arutelusid ning olla avatud kriitikale. Piisab sellest kui osaleda mõnes diskussioonis ja näha kuivõrd jaburaid arvamusi ja mitu-mitu sajandit vanu veendumusi ja uskumisi on tänapäevalgi liikvel.
Religioossed inimesed näivad olevat enamjaolt kinnised reaalse ajaloo vastu: nad on justkui samavõrd suletud kui lapsed kes püüavad koomiksikangelase olemasolu tõestada koomiksi enda põhjal, võtmata vastu mistahes infot selle kohta, et koomiks on inimeste enda loodud. See oli täelikult kattuv paralleel.
Ja mida näitab see inimese kohta kes on oma elu üles ehitanud koomiksile millevastasest ääretust kriitikast ta on (alateadlikult) 'teadlik'? Eneseuputamine.

* Küsimus mõtlemisest: eelnev pärsib oluliselt mõtlemist; ja see pole triviaalne punkt. Mulle näib, et religioossel inimesel tuleb teataval punktil lihtsalt blokk ette ja aju sulgub, selle asemel et huvi tunda ja edasi uurida ning sukelduda maailma uskumatult põnevatesse saladustesse tuleb pilvena ette Jumal, sulgeb silmad ja ütleb: "See kõik on vale, seda pole olemas, loe Piiblit, korruta seda sama korduvat jura ja ära küsi rohkem küsimusi ning ära tunne rohkem huvi..."

* Küsimus individuaalsusest: individuaalsus ja iseseisev (!) mõtlemine (!) on patt.

* Küsimus tegutsemisest: religioosne inimene on mugav, ta arvab ja usub, et tema eest tehakse kõik ära. Näiteks on tehtud uuringuid haiglates kus tõestati, et a) keskelt läbi palvetamine ei paranda haige seisundit; ning b) vastupidi, pigem halvendab seda.
Religioossel inimesel justkui puudub tugevus ja tahe olemas olla, ta on alati justkui kusagil mujal. Religioosne inimene on elu eitaja; ta eitab väärtust, mis peaks olema kõige enam väärtustatud ja see on: elu siin ja praegu ning ka kaasinimeste elu!
"Religion: how to do nothing and still think you're helping!"

f) silmakirjalikkus: sisuliselt kõike milles religioossed inimesed süüdistavad 'uskmatuid' saab öelda ka nende endi kohta: ülim enesekriitika puudus!
Näiteks võib mõni usklik lugeda seda teksti ülima hukkamõistuga ja pidada mind arrogantseks või sallimatuks: aga vaadaku enne iseennast. Vähemalt minul on argumendid. Tänapäeval ei ole enam asi nii lihtne, et ma usun mida tahes ja väidan/arvan, et ka teised peaksid seda uskuma...

g) last but not least: uurimuse kohaselt nt ameerikas suur osa usuvad, et Jeesus tuleb tagasi nende elu ajal. See on ilmselge näide allaandmisest ja isegi soovist, et tuleks maailma lõpp. Sellise mõtteviisiga on suht võimatu rääkida pikemaajalistest plaanidest nii meie kui meie tulevate põlvkondade elu parandada ning meie planeeti säästa.

***

Jne. Ma võiks jätkata lõputult ning iga punkti alla kuluks veel mitmeid põhjendusi ja alapunkte, kuid need on need mis esialgu pähe kargasid.

Kunagi oli mul suht neutraalne huvi erinevate religioonide vastu, olen õnnelik, et see selleks ka jäi. Noor hing on vastuvõttev kõiksugu lugude suhtes, mul ei tekkinud korrakski isu ega tunnet, et "seda võiks uskuma jääda". Õnneks. Reaalsus on palju ilusam ja parem kui mistahes religioosne kujutluspilt seda kujutada laseb.
Kunagi kui aega on, siis EHK panen sedalaadi mõtted ning konkreetsed viited-faktid üheks korralikuks ning kokkuvõtvaks artikliks. Eks näis. Mul on kahju näha kuidas inimesed teinekord igasugust lollust uskuma jäävad, see on elu raiskamine...
- muidugi iga inimese subjektiivne valik kuid mind häirib selle juures a) liigati tihti upitatakse ennast ja oma usu "väärtust" teiste arvelt ning seda õigustamatult ning läbi valelikkuse; ning b) asi ületab piirid siis kui hakatakse oma jaburaid asju levitama ja laiemalt kuulutama. Paraku on see usklike puhul enamasti nii.

Lõpetuseks: minu põhimõte on lähtuda ja rääkida sellest mis on 100% kindel ning ma olen kõige selle vastu mis on vale või põhineb asjatutel või lõpututel spekulatsioonidel. Samadel alustel on ka kirjutatud siinne sissekanne. Kui tekib küsimusi/vaidlusmomente, siis ma olen valmis igat oma kriitikapunkti täpselt ja põhjalikult kaitsma ning näitama, et see on tõsi. Samuti kuulama ja arutama vastuargumente.
Olgu öeldud, et pole siiani kohanud ühtki vähegi tõsiseltvõetavat argumenti Jumala või religiooni kaitseks (välja arvatud ehk see intervjuu/vestlus - sellise inimese religioossust ma tõesti austan!), isegi kui rääkida sel teemal u kaks tundi, ühel hetkel satub teine pool plindrisse ja lõpetab "argumendiga": "sina peaksid uskuma, sest mina usun!".
Mõistusega ja minimaalselgi tasemel õigustatusega pole siin midagi tegemist. Samahästi võiks inimene Zeusi uskuda.

Lõpetuseks paar videot. Sam Harris:

Christopher Hitchens:

Ning lõpetuseks üks tõeliselt väärt ja põhjalik dokumentaal neile kes seda veel näinud ei ole ja tunnevad ehk teema ja minu põhjenduste ning tausta kohta rohkem huvi.
Olgu öeldud, et see oli praegu lühike kokkuvõte, ma võiks seda nimekirja jätkata vist lõputult ja n-ö sügavamalt. Nagu öeldud: religioonil pole minu arvates peaaegu ühtki head külge. Ainuke hea külg on ehk see, et mõni kes ei leia elul muud mõtet ja ei tee nt enesetappu ega ole ohtlik teistele ning seda 'tänu' religioonile - kuid ka see pole põhjendatav: religioon on minu arvates asendatav tuhande muu alternatiiviga kuidas end kasulikuna tunda. Mõtet leiab alati, olgu see pere, huvi maailma ja kaasinimeste vastu, iseenda olukorra parandamine (selle asemel et palvetada vms), jne jne.

Jällegi, see postitus oli ennekõike minu enda jaoks, ma ei usu, et keegi hästi viitsib seda siin lugeda. Kuid kui viitsib ja leiab siit midagigi uut ja natukenegi näeb seda millegi enamana kui "äärmusliku antireligioosse tekstina", siis on tore. Kui vaatama hakata, siis minu meelest polegi see niivõrd äärmuslik, pigem tõsi. Religioonis pole peaaegu või sisuliselt üldse mitte midagi head (olgu, on ilusat religioosset muusikat, kuid sama hästi võiks olla ja on ka mittereligioosset muusikat mis on samavõrd ilus või meeldiülendav; kui keegi on religioosne ja üllas inimene, siis mina ütlen: ateistina oleks ta veel üllam, avatum ja parem inimene!). Seetõttu tõin välja ainult religiooni miinused, tooks välja ka plusse kui neid oleks.
Religioon oli kasulik kui inimene oli oma teadmistega lapsekingades; teatav uskumine on kasulik ja abiks lapsele - kuid sellest tuleb välja kasvada.

Kui öelda, et ma olen siin järsk ja "mittesalliv", siis vastupidi: esiteks seda võib väita iga kriitika kohta; teiseks on siinne postitus arutelu ja avatus arutelule, kui näed, et miski ei vasta tõele või on "põhjendamatult sallimatu", siis, palun, olen avatud kriitikale:)
Tõsi, siiani pole kohanud ühtki vastuväidet, olgu ma kuitahes avatud või leebe, see ehk juba näitab midagi...

P.S: olgu siiski öeldud, et see kriitika oli kriitika religiooni vastu üleüldiselt. Ma ei kritiseeri ega üldista seda üksikisiku tasandil. Ma tean palju häid, sümpaatseid, asjalikke ja tarke religioosseid/usklike inimesi...
küll aga näib kehtivat mu väide, et nad oleksid veelgi paremad, sümpaatsemad, asjalikumad ja targemad ilma religioonita. Religioon pole see mis neid toredateks-headeks teeb... ja kui keegi väidab, et on, siis alahindab too inimene inimloomust ja lähtub iseenda rikutusest.
Individuaalses plaanis uskugu inimene mida tahes, see kriitika puudutas seda kui oma alusetuid uskumusi hakatakse levitama ja enda kasule mõeldes kuritarvitama.

Kui inimesed tahavad valida või jõuda veendumustele Maailma fundamentaalseimate asjade suhtes siis see pole miski mida võiks säästa kriitikast, vastupidi: "Extraordinary claims require extraordinary evidence!"

päev # 116

2011-12-15T14:24:00.000-08:00

Nii, siinoleku aeg hakkab lõpule jõudma, loodetavasti (JUHUL kui Katla... blablabla); ja tegelikult on see tore. Isegi tahaks juba ilusti-kenasti tagasi olla... samas on veel võimalus siit viimast võtta.
Ka eelviimane essee sai kenasti valmis ning nüüd mässan viimasega. Tahan (pean!) selle vähealt üldjoontes siin valmis saama... täitsa võimalik et saan, ehkki see viimane suht kirves...

KUID mõned pildid tänasest, u 45-minuti jalgsikäigu tee ja sellised vaated:

Ja minu arvates üks õnnestunumaid pilte üldse:

Praegu kõik, mingil põhjusel kiskus netiühendus täna veidi aeglases. Ehk kriban siia millalgi enne tagasitulekut veel midagi...
Homme samuti üks jalutuskäik plaanis.

päev # 111 - Elliðaá jõgi!

2011-12-10T10:57:00.000-08:00

Käisime täna jalutamas kusagil Elliðaá jõe juures, õigemini möödusime sellest. Ühe tänava nimi oli Malarhöfði, sealt kusagilt pöördusime tagasi (ma ei hakka kaarti panemagi, info ennekõike iseenda jaoks).

AGA sai mõni pilt tehtud.
Esiteks pilt mille võiks nimetada "tasanditeks", allpool lumi-jää, seejärel väike kõrgendik ja tagataustal Esja mägi:

Ja pilt minust (jajah, see "stiil" (müts) on meeelega, muhahahaaa):

Ja lõpetuseks niisama üks veel sealtsamast:

Nii, praegu kõik. Edasi-tagasi jalutuskäik läks kokku u 5 tundi. Mõnus oli!

A Phenomenological Enquiry into the Memories of the First Kiss

2011-12-09T10:22:00.000-08:00

A Phenomenological Enquiry into the Memories of the First Kiss

I hope that was not my last kiss!

as if there is a first there has to be a last, now that is scary!!

- Age: 51-55, Woman

Introduction

„What was your first kiss like?“ we often hear the question being asked. Not often as in everyday discussions, but perhaps often enough to suppose that by far most of the couples have asked about their partner’s first kiss. Fortunate-ones, perhaps a few lucky-ones, may not have to ask it curiously „what was it like?“ because they were there when it happened; usually it is still something to be curious about, even and perhaps especially when it happened to the ones you don’t know personally (e.g. „What was your first kiss like? Was it your first with your ex?“). Questioning about our first kiss seems to tell us something, or at least it seems to interest or matter to us, even if we are talking or thinking about only our private experiences (or dreams for those who for some reason haven’t had that experience... yet).

My present research deals with the phenomenon of „the Memories of the First Kiss“. Depends how we define „culture“, but if language is a part of culture, then even talking about „the first kiss“ is (purely?) a cultural phenomenon. Even kissing as such (and understood as such) is a uniquely human activity (I am not aware of any animals kissing). Not to mention the fact that kissing at the end of love-stories/movies is not just a coincidence, but rather something mandatory. We can imagine, seeing a romantic movie which ends without the-compulsory-kissing-part, asking ourselves: „What on Earth did the director had in mind, it doesn’t make any sense!“

„Sense“, yes, kissing literally seems to be a meaingful activity, especially in the „romantic movies“. A romantic movie without a kiss tends to be not a proper romantic movie. And if kissing takes place, it has to be presented in a certain manner. Not just every kiss is a kiss – is not the kiss. The story or a memory of a first kiss seems to tell something important about a person... or about a moment in that person’s life, about one’s childhood or youth, or about any other moment when it took place. The first kiss seems to be memorable, it makes the moment special; or the moment makes the kiss special. The first kiss and everything that surrounds it and gives it its ’proper meaning’ seem to be in an intense relationship. It unifies, takes a hold of many different moments and aspects of one’s life and relationships.

Here I will try to present a short phenomenological analysis of „the memories of the first kiss“. Those memories are taken from the Experience Project website[1], 19 latest of them (transcribed at the end of the essay under the appendix/extras[2]) that were posted between October 24th, 2011 at 5:37AM and November 2nd, 2011 at 9:11PM. Posts, that included commerical, inappropriate or just irrelevant information, were excluded; otherwise the posts are chosen completely randomly. There are thirteen (12) women and seven (7) men, their age ranges between 13-15 and 51-55 years. Therefore: I am not trying to make any comprehensive generalizations of these results.

Nonetheless, I believe some important and interesting questions may find answers or perhaps clarifications through this enquiry: How much is „the first kiss“ culture-dependent? Does it have any direct cultural „predeterminations“ or influences? etc. And first of all: what might be the cultural structures that make „the first kiss“ possible in the first place. Is it something inevitably innate to human culture as such? Does it always have such a meaning?

I am not sure whether all these questions are being answered, but perhaps it is possible to shed a bit of light on them...

About the methodology

In what sense is our research phenomenological? Firstly, as conducting a phenomenological „interview“, we need to have so-called „open-ended questions“. The interviewees must be allowed to speak freely of their experiences. Moreover, in case of our enquiry, we don’t even have a question, but rather a topic: „I remeber my first kiss – stories of experiences“. „Questioneers“ are free to talk about whatever they like, but supposedly somehow related to the topic (as our example no. 19 shows (and some excluded posts): it is not always so).

First of all, we try to identify the character of the experience being shared: the object, the experience that is being (commonly) understood as „the first kiss“. I will try to outline some of the main characteristics and conditions of that object. Eventually we’ll obviously find out that not every kiss is counted as „the first kiss“. The „essence“ of the first kiss seems to be understood and identified by the cultural background, mostly – or so it seems – not only retrospectively, but also and rather as it was experienced at that particular moment.

After the „object“ is more clearly identified („what counts as the first kiss“) we can gradually move to the question of „how it was experienced“ and thereafter perhaps to „what are the structures and conditions that made the experience possible and recognizable in the first place“. That is to say: combining the „what?“ with „how?“ we might get closer to „the essence“ of the first kiss, what does it mean to kiss or to be kissed in the first time...

The limits of this research, perhaps, resides mostly in the fact that I will not be able to compare the experiences of the first kiss with the experiences of the ones not having had the first kiss. It would be an interesting hermeneutical-phenomenological research, indeed, but nonetheless another research to be conducted.

About the object: memories of the first kiss or „The First Kiss“ as a physical event?

We are here looking into peoples’ experiences of their first kiss, so our object of enquiry is the writtendown memory of or about that very moment, we are also looking into the manner in which it is written, hoping to find out something about the actual event – the kiss – itself. As it later turns out: they are largely interrelated.

Looking at the interviews about people’s first kiss, it is amazing how relatively easily the first kiss seems to be describable; as if the narrative around the actual moment somehow determines (the „quality of“) the kiss itself. It is not only the first kiss we are talking about, but our life or our childhood as a whole, a memorable moment which has a great value as its own! „Being young was such a beautiful feeling, memories I will never forget“ (# 12).

Moreover, often it seems to be like a „ritual“ after the subject is „crossed over into being a man“ (or a woman) (# 11). Perhaps this is also the reason why it is relatively easy to make a narrative out of it. We are talking not only about a kiss as a physical event, but also about everything cultural and psychological that surrounds and colours it – about everything that gives it its meaning. We are talking about people’s lives and cultures they are living in, about all the meanings and meaning-formations that are taking place in this complex... region.

Part I: What?

Preconditions in order the first kiss to be called as such

Of course, not every kiss is „the first kiss“, it is not said that it has to be the first in one’s life (it can be the first with the particular person one is or was involved with, one way or another), but it mostly seems to be the case. „What was your first kiss like?“ – yes, of course, you most obviously mean the first kiss of one’s life! But there are exeptions:

for example, the first interviewee claims her age to be between 46-50, title of her description is „Kissing in the Rain, in the Parking Lot“, no hints whether it was her First Kiss Ever (I slightly doubt it!), but in a sense it might have been „as if the first kiss“, because the first was so long time ago and perhaps therefore mostly forgotten: „Lunch was wonderful - we sat next to each other rather than across - don't remember the last time I've ever done that“ (# 1).

Nonetheless, most of the time when people describe their „first kiss“, they usually mean „the first kiss of their lives“. And it is not surprising, it has a certain value and importance, apart from being „just the first“ thad happened, it is something special, maybe as almost every first-time-experience is in a way special; and if not necessarily in a good or bad sense, but surely memorable. Because it was the first!

Expectations

To be more precise: will any kiss do the job? No, not really, like one interviewee put it: „Now when I say my first kiss , I’m not talking about the quick little birthday pecks on the cheek, or the time I snuck a kiss from a girl when she wasn’t looking. I’m talking about the sweaty palms, heart racing, and instant erection type of kiss“ (# 15). It has to be the kiss on the lips; as if the barrier between two people is crossed for the first time, and lips are the necessary boundary: „The lips are a boundary. They are portals where the inside is exposed to the outside, where the breath of life passes in and out, where food is taken in and speech breathed forth.“[3]

There seem to be some cultural expectations for the first kiss; in another words: it seems, at least most of the time, that the first kiss has to be recognized as „the the first kiss“: „and before I could say a word he pulled me to him and kissed me, I tried to remember what went where, from what I had seen at the pictures or on the telly“ (# 8). A certain „cultural imitation“ seems to be one of the driving-forces: „and I was talking to her and we just watching a movie and there was a part when they kissed and we looked at eachother and kissed and macked. ;)“ (# 4), we can only imagine whether kissing and the recognition of „the first kiss“ would exist if there would be no „kissing-culture“ or „the first kiss“ to learn from.

Perhaps not a rule, but I guess there’s some truth in it when claimed[4] that the first kiss has at least five following characteristics: first: increased heartbeat; second: 'the butterflies'[5]; third: dizziness; fourth: shaking, and fifth: fear. In another words: we are dealing here with a highly mixed phenomenon and emotions. Probably this is what makes it so special! And not only special, but rather an event waited for to happen, an event to be prepared for. For example, interviewee # 7 hasn’t yet had her first kiss, and this is highly worrying for her:

„I then realized I'm going to be at my dad's on Tuesday, and when I go to me dad's house I don't walk past his school... I was gonna tell him, but he would be so sad and so am I. What should I do! I mean I want to kiss him but, I can't with my dad around its practicly impossible... What do I do!“ (# 7).

Yes, nobody says the first has to be perfect, but nonetheless it tends to worry the ones who encounter it: „then when we pulled apart i said it was my first kiss and she said " Well, it didn't show"“ (# 9); a need to feel (or be) impressive seems to be quite important here, perhaps more form the masculine side as men „are expected to know how to do it“:

„if the kissing doesn't connect for me, I'm afraid it's a dealbreaker“ (# 1; 46-50 year-old woman),

but not crucial: „Lisa knew she was my first girlfriend, she knew i had never really kissed a girl before, but she handled it with grace and patience...“ (# 11).

All in all, lot of the interviewees mention the feeling of „safety“ or being comfortable with their partner: „we got to know each other by talking and i enjoyed being in his company“ (# 2) or „being good friends“: „My first kiss was with one of my best friends“ (# 14). What is more, obviously, having a crush on or being attracted to someone is highly important here:

„I remember my first kiss i was about ten. It was with this girl who i had a crush on for over two years and she lived one floor above me in my building“ (# 17); „I wanted her so badly, and was dreaming about taking her in my arms and kissing her“ (# 18); „I will always remember my first kiss with the first girl I ever had a crush on“ (# 2); „I was very attracted to him in our previous online chats, and was clearly attracted to him in person - tall, broad, gentle bear that I knew he would be“ (# 1).

But as much as the first kiss is concerned – as mentioned before – the crush or the sense of attraction may not so important, referring, for example, to the age:

„It was the beginning of third grade, and my best friend and I had recently decided to become a couple. We were 8 years old. We had been best friends since Kindergarten. [...] My first kiss was just sweet, and innocent“ (# 5); or „Well I had my first kiss when I was 10 i was in 6th grade and I was with this girl and she said shes never kissed anyone and I said me either...“ (# 4) and where no claims of being in love are mentioned. Perhaps it is irrelevant? Certainly not always, but sometimes, when:

„My First, Second, Third... Were all one big huge mistake. Actually, all of my kisses have been. I guess I was about 13. I lost my first kiss to a game of spin the bottle. To a disgusting little punk who liked to set things on fire. I regret every kiss I've ever had actually. They've all been drunken mistakes with strangers“ (# 10)

– but, at least perhaps in that certain moment, still worth to try. Surprise, suddenness and certain amount of unexpectedness of the reaction and the result seem to be some of the keywords:

„I called her as if to whisper something in her ears, and as she leaned forward to hear it, I kissed her on her left cheek! Her reaction was a startled "Huh!!" and she ran away! [...] And for quite a few days she avoided me. I never anticipated this reaction from her, and was slowly wondering if what I did was awkward!“ (# 18). But all in all, in order to „count“ as the first kiss, it must have been worth trying at least in that particular moment, and in fortunate-times, still worth remembering later on: „To this day, I haven't forgotten about that day. And even though we aren't in touch for quite a few years now, I bet she hasn't too“ (# 18).

At least one more aspect or „expectation“ about the first kiss is still untouched and it is related to „the gender-issue“: most of the partners of our interviewees are as if by default expected to be from the opposite sex; if otherwise, then it’s mentioned explicitly: „I'm 17 but since i'm bisexual and prefer girls to boys“ (# 9; 16-17 yead-old woman).

What is more: although, a lot of times males seem to be more active and also more worried about „taking the first step“, whereas females are having tendency of „giving the geen light“ (as in the cases: # 5, 7, 8, 12, 16; perhaps 15 & 18 and „technically“ 10), but it turns out that it is actually hard to make this distinction, one way or another it is rather a mutually shared event (in basically all the cases except # 10 and # 19).

Conclusion

So far we have outlined some of the main characteristics as what the first kiss is being recognized and therefore as what it is expected to be felt or experienced like. It seems that these expectations characterize the possibilities that make the recognition of the first kiss as such possible. Briefly: the first kiss as an event has a meaning that is largely or mostly culturally formed and constructed. It seems to be something being waited to happen and if or when it does, people seem to have certain concrete expectations for it. These expectations seem to have a significant cultural meaning; this meaning is on the one hand expected and on the other hand: memorized; and it consists of the meaning-formations that surround the kiss as a singular physical event. Therefore, I’d like to make the following distinction between „the kiss as a physical event“ and „the kiss as it is remembered – with all its cultural meanings that are currently attached to it“.

Part II: How?

The kiss as an event: the kiss itself

The reason why I made this distinction is that there seems to be a paradox: we are talking about a kiss, but relatively little space is used for the actual description of the kiss itself. It ofcourse may be so because we lack of words describing the kiss or if we do try to describe it, we use experssions like: „It was magical“ (# 9); „I felt tingly all over and was completely and utterly on cloud nine“ (# 13); „i was high as the sky and nothing else mattered for the rest of that night“ (# 11) or more generally (or perhaps more specifically): „It was my very 1st french kiss“ (# 13) or „And I before saying yes he surprisingly kissed me. That's was my first kiss btw. Then he bit me lower lips and I did so too. And then slowly he opened my mouth and put his tongue there. I went with the flow.“ (# 16)

The kiss as it is remembered: the nature of memories

Perhaps there is no need to describe it more accurately, most of us probably know very well how a kiss feels like; and also that what makes it special is the description of with whom and in what circumstances it happened. The cultural surrounding gives it the true meaning. A bit paradoxical, indeed: firstly, it is waited to happen, one way or another; secondly, the „one way or another“ means a great deal, after all, it is a first-time-experience, it has to take place one way or another (at least as far as some minimum requirements are fulfilled)!

Indeed, and that souldn’t be a great surprise, the choice of the kissing-partner helps to even out the need to fulfill these two aspects: one must feel comfortable with the partner in order for „the expected kissing-scene“ to work out well; hence, perhaps with whom it happened matters the most. In another words: the whom-aspect makes it possible (needless to say: you do need a partner, at least for the proper first kiss)! As our descriptions have shown: the person, one’s partner of (or for) the first kiss, is the one that makes it special, or perhaps even possible. Kissing is not just a physical phenomenon, but perhaps mostly a psychical/psychological phenomenon, it has to have a cultural-psychological background in order to take place as „the first kiss“. Kissers have to be – so to say – members of the same group, having the same cultural background. Or at least more or less so.

It is because of the complexity of the certain cultural background that it would be difficult to imagine the first kiss to turn out much differently than it usually does. For example: it might be a bit hard to imagine the first kiss taking place between two complete strangers, although it often or at least sometimes does. Perhaps it depends more of the culture and not so much of the kissers.

Nonetheless, it seems to be often related to the possibility of a romantic relationship. We may ask: does the first kiss make the romantic relationship possible, or is it the other way around? As it turns out from the descriptions: it seems that the answer lies somewhere in between; but most likely: the first kiss opens up a road for a possible romantic relationship, but it nonetheless presupposes a kind-enough relationship (providing a „safe-enough“ ground for the kiss to take place). Obviously, it is difficult to draw the line. This is probably one of the reasons that make the first kiss more uncertain; more „traumatic“, being mixed with personal feelings, hopes, dreams and worries.

Conclusion

The second part of the research seems to follow up from the first part: the way how we present our experience of the first kiss seems to be coherent with the image we have or the image we have constructed of the first kiss. As it is hard to say whether the (psychological) meaning or the (physical) first kiss itself is the most important, rather they are intertwined, both closely related to each other. The first kiss as it happens, even if suddenly, already has a strong cultural meaning: because it is the first (no matter if called that way in advance or retrospectively), even if not as pleasent as hoped. It is being memorized as the first; both physically and psychologically. It seems that, in the world full of culture, there is probably no such thing as „the first kiss“ without so-called psychological-cultural importance. Talking about „the first kiss“ already presupposes the cultural existence of „the first kiss“ as such. Otherwise we could talk equally about any kiss, but it seems we do make quite a sharp distinction between the first kiss and the rest that are to follow.

And, as we have seen, it is not just any kiss that can be counted as „the first kiss“, it has to meet some conditions: it has to be on the lips, presumably a romantic- or sexual-one (one way or another, more or less), and – moreover – there seems to be an inevitable fact that it tends to have a somewhat important value or role in our lives. At least a value that grounds the need to differentiate if from all the other of the kisses we might have had or will have in the future. Again, both in advance and retrospectively.

Hence, at some point, we have an urge to talk about it; or if not, we still think about it, whether publicly or privatly. It has a certain kind of cultural and/or private - or perhaps ritual – value (perhaps allowing ourselves to feel being accepted to the community, to ourselves or to other people or to one person in particular). Mostly, it seems to be something to be proud of, and if not about the manner that it happened, then for the fact that it happened.

One way or another, it was worth it and it is worth talking about it; as if it was a new hope, the beginning of a new never-before-experienced life. It is not only personal, it is shared... and it comes alive and is re-experienced when thought about again.

It is something that once gained, most probably never dies... it is something remembered as once-in-a-lifetime event, there is something special that makes it that way. I guess the reason resides in the cultural inheritance and the people who share it and make it possible. Perhaps it is one of the oldest „unconscious-traditions“, people hardly talk about it publicly, perhaps some poets write about it, nonetheless it is something that has a specific kind of value that is inevitably brought to life once in a while!

[1] http://www.experienceproject.com/group_stories.php?g=90

[2] Referred in the essay as the number of the transcription, e.g. first is marked as „(# 1)“ in the brackets after the quote.

[3] Miller, J. Hillis (2005), Literature as Conduct: Speech Acts in Henry James, page 37.

[4] http://www.notjustagame.net/viewstory.php?sid=912

[5] „The infamous 'butterflies in the stomach', so popular among poppish teenage-ish (and not) songs, which are known to be a very clear symptom of falling head over heels for somebody.“ Taken from the address above.

***

Siuke essee, lisad ehk konkreetsete kirjelduste transkriptsioonid jätsin praegu välja sest neid oli 11 lk (antud teksti 9 lk) ja siis läheks siin asi mõttetult pikaks. Lisaks pole see teab-mis-diip essee, pigem poolkiiruga kirjutatud. Aga EHK pakub kellelegi huvi.

...aga keel on meil ilus!

2011-12-08T15:15:00.000-08:00

Essee tähtaeg lükati esmaspäevaks, kuid homme tahaks siiski valmis saada. Umbes 6,5 lk on kirjas ja 3,5 lk veel jäänud. Nii et pole hullu! Ja siis jääbki veel ÜKS ja viimane asi.

Täna tabasin end mõttelt - ja see pole ainus kord - et eesti keel on siiski ilus. Jaa! Muidugi, eks paljud keeled on ilusad, minu enda arvates nt saksa, prantsuse, islandi, läti ja ka ameerika (inglise), eriti kohaliku inimese räägituna! Aga... muuhulgas ka eesti keelel on selline mõnus eripära.
Olen siinolles ja ka varem mõelnud kui kummaline võiks olla näiteks ameeriklane/inglane, sakslane või venelane, kus iganes sa oma keeles ka ei räägiks, alati on ülimalt suur tõenäosus, et võõrad vähemalt natukenegi su keelt jagavad või vähemalt saavad aimu, et millest käib parasjagu jutt.

Rääkisime täna hr R-iga eesti keeles ja neiu G. (lätlanna) kuulas pealt... ta ei saanud midagi aru, ainult sõna "konkurss" oli talle ühest vestlusest tuttav, sest sama olevat ka läti keeles... ja see oli nii armsalt huvitav kuidas ta meie keelt kõrvaltvaataja pilguga kirjeldas ja ma sain temast täiesti aru.
Et see on ilus ja samas selline... justkui laineline, laulev, voolujooneline (kätega žestikuleerides).

Täna helistasin ka Katrinale, tal/sul kullakesel ju sünnipäev!!! Nii armas oli su häält üle pika-pika aja kuulda!
Nii tore ikkagi, selline rõõmus tunne on tekkinud; kasvõi seetõttu, et tagasitulles on normaalne ja võimalus sisuliselt igas kohas eesti keeles rääkida, milline väärtus!
Katrinaga rääkides sattus ühes kohas täiesti kogemata üks ingliskeelne sõna sisse, täiesti sürr ikka kuidas see asi siin külge hakkab. Ma ei imesta kui ma Eestis poes "aitäh" asemel "takk!" ütlen. Hehe.

Aga on ju ilus keel! Kasvõi sõna "aitäh", nii (heas mõttes) naljakas kuidas siin mõnele meie seast saab vahepeal möödaminnes eesti keelt õpetatud ja ka ise üht-teist mõne teise keele kohta õpitud. Näiteks läti keeles "aitäh" on "ačiū" (umbes nati atšikk, aga u-ga ja ilma h-ta lõpus).
Nii-nii tore lihtsalt.

Lõpetuseks paar enam-vähem eestikeelset videot:

Ja:

Viimane küll osalt irooniaga vürtsitatud, aga ikkagi meeldib, justnimelt lauluna; ja samuti on Lenna siiski üks mu lemmikuid.

***
Eestisse jõudes tahaks kelgutama minna! Ja suvel taas hääletusvõistlusele ja Kadrioru pargis sulgpalli mängida ja hundirattaid proovida teha... ja palju-palju muud. Rõõm on, et vähemalt ainetega hakkab nüüd õpingute poole pealt ühele poole saama. Ja siis veel magistritöö mille kirjutamist ma kavatsen nautida!

neuroteadustest...!

2011-12-07T16:55:00.000-08:00

Mässan siin vaikselt esseega, homme-ülehomme veel aega (st ülehomme tähtaeg) ja hetkel natuke üle nelja lk kirjas... peaks jõudma küll. Taustaks Jaak Joala (praegu mängib laul "Kui meid on kolm", mida ma polnudki varem kuulnud)... mul temalt praegu üle 100 laulu arvutis.

Kuid tahtsin jagada neid kaht videot:

Ja:

Elame ikka huvitaval ajal! Ja neuroteadused on miski, mis mind muuhulgas üha enam huvitama on hakanud, eriti alates eelmise õppeaasta afekti-seminarist.

Nüüd laul "Kui mind kutsud sa", samuti imelikul kombel päris uus laul. Kunagi tirisin need kokku ja ilmselgelt pole jõudnud kõiki veel päris läbi kuulata...

Praegu lõpp. Ma ei tea kas/kes seda siin loeb, aga need videod olid minu arvates liiga head, et jagamata jätta. Või kasvõi iseendale mälestuseks, et teinekord üles leida.

päev # 107 - üks retk, mõned pildid ja UFOd!

2011-12-06T16:32:00.000-08:00

Nii, käisime täna jalutamas ja bussiga sõitmas. Tahtsime jõuda ühtede koobasteni, kuid ei jõudnud (buss peatus selleks natuke liialt kaugel); pealegi mis puutub minusse, siis mingeid koopaid olen täitsa külastanud ja, noh... jah.
Sellegipoolest läksime peatuses maha ja jalutasime tund-kaks ümbruskonnas ringi. Hästi mõnus oli!

Mõned pildid. Bussipeatuses:

Ja teised pildid:

Ja Tibu:

Ja lõpetuseks... sattusin vaatama youtube'ist mõningaid linke UFOde kohta, kui ma poleks õppides ja lugedes sellist "skepsise-drilli" saanud, siis oleks võinud suisa uskumagi jääda. Kuid ei jäänud, pigem kaugel sellest.
Ja olles just lainel ja valmis vastu võtma kõige paremaid näiteid, siis sattusin SELLELE järgnevale videole:
TOP SECRET: NASA footage confirms massive Moon UFO Motherships are REAL!!

Ühesõnaga: tõestus selle kohta, et UFO Emalaev on TÕESTI olemas (klikkida ülaloleval lingil).
Järeldused tehke ise, eks:)

Ja nüüd essee kallale... oeh, reedel tähtaeg. Küll ma kuidagi valmis jõuan, aega on võrreldes varasemate variantidega isegi "palju". Aga mul on kopp ees...
palju pole jäänud. Nii hea oli täna Sirruga rääkida; ja varasemalt Eevaga; ja emmega... - siuksed asjad annavad jõudu. Hakkan juba tagasi igatsema. Mine võta kinni kas ka päriselt või nende siinsete kohustuste tõttu... All the same*, usun, et tore on tagasi minna...:)

* minu jaoks uus väljend mida kasutab Jonathan Miller filmis "A Brief History of Disbelief" üsna tihti. Kuidagi hakkas meeldima...

päev # 105

2011-12-04T15:37:00.000-08:00

Hakkasin vaikselt oma esseega mässama, reedel tähtaeg. Aga... juba varem juhtusin peale islandi lauljale nimega Ragnheiður Gröndal, nüüd sattusin sõltuvusse sellest laulust:

See küll inglise keeles; ehkki ei ole vist vaja lisada, et olen endiselt vaimustuses ka islandi keelest.
Muide vikipeedia lehelt selgus, et toda artisti on peetud vähemalt 2006. aastal Islandi kohta best-selling artistiks, ilmselt mitte ilmaasjata:)

Teiseks: M. rääkis kunagi, et "hakka trenni tegema". Mitte pealetükkivalt, kuid, jah... kuid siis olid rohkem teised prioriteedid ja nüüd juba u 5 aastat järjest n-ö põhikohaga õppides ei leidnud selleks väga vastavat momenti. Kui midagi teha, siis ikka naudinguga, eks!
Ehkki enne Islandile tulekut hakkas juba asi täitsa arenema...
nüüd tunnen jälle puudust liikumisest ja mida rohkem vaba aega tekib, seda suurem on soov kasvõi natukenegi sellega tegeleda. Noh, igasugust trenni.

Umbes aasta eest tekkis muuhulgas mõte kunagi salto ära teha. Okei, see vajab juba tõsiselt harjutamist ja samm-sammult põhjalikku ettevõtmist, kuid... jaa, suvel alustan hundirattaga!

SEST... isegi kukerpalle on tegelikult nii-nii vahva teha, järsku meenus see tunne. Ootan juba suve, siis saab hakata harjutama hundirattaid (ehk ka varem, kes teab - leiaks vaid koha; ehkki muru peal on vast parim!:)) ja... et tõesti tahaks (taas) sisse saada sellist väikest 'trennirutiini', siis... unistustes ehk proovida midagigi sellist:

Veel üks video Nikki Stanley'lt, lihtsalt lahe tibi ja mõnus video ja liikumine ning muusika:)

...või... ehk midagi siukest (päris põhjalik õpetus, et üldse sellele mõtlema hakata peab muidugi kõvasti lihtsamaid asju harjutama):

See oleks lihtsalt niii lahe!
Ja... ärge saage minust valesti aru... see on lihtsalt soov liikuda, õppida avastama liikumist nagu ma varem pole avastanud. Isegi kukerpalli on kuidagi mõnusalt sürr tunne teha... jaa, mis siis veel sellistest asjadest rääkida!
Lihtsalt... kui sedalaadi asjadega tegeleda, siis lõpuks annab hoopis teise tunde ja tunnetuse; isegi pool aastat DanceActis käies muutis juba tänaval liikumise tunnetuse hoopis teiseks. Mis siis veel sellistest asjadest rääkida!

Lihtsalt... olen vaimustusest mõttes avastada uusi tunnetusi ja võimalusi liikumises...!
Ja selleks ju noorus (ja elu üleüldiselt) ongi - avastamine!:)

päev # 103

2011-12-02T12:30:00.000-08:00

Täna vaatasin ära Dexteri 2. hooaja viimase osa. Lihtsalt super!
Rohkem vast ei õnnestu niipea vaadata, sest kooliasjad vajavad tegemist ja lisaks on siin internetilimiit mida väga rohkem ei julge kulutada... (ehkki iseenesest võiks ju mõne osa veel täitsa tirida; seda enam et nüüd ei tule enam arvestada mitte terve, vaid poole kuuga. JUHUL KUI Katla muidugi trikke ei hakka tegema).

Neiu L. mainis ja andis lingi ühele vanale heale Chopin'i palale mille ma nüüd taas avastasin, lihtsalt võrratu:

Aga, jah, nüüd kui Dexteri-vaatamislõbu on seks korraks ühel pool, on aeg asuda esseede kallale...!:)

Muidu on tore... kõiksugu asju avaneb, üksjagu peab ka vaeva nägema, kuid see on tore...
sest nii-nii palju on avastada!

Jah, ühel hetkel võtan taas tolle Chopin'i loo harjutamise käsile. Jaa!

Ja... Lisette kirjutab mu meelest hästi ja ta blogi on hää:)

päev # 101

2011-11-30T18:59:00.000-08:00

Üks video mis on mu meelest hästi hea:

one step forward (award winning 48 hour film project) from ben crowell on Vimeo.

Ja paar pilti. Eilsest (29.11):

Ja tänasest (30.11) - pardid ja luik:

Nii, praegu kõik, rohkem ei jaksa ega oska eriti millestki kirjutada. Homme hakkan lõpuks ometi usinasti esseega tegelema.
Varraku raamatublogis on väike intervjuu H.K.-ga, ta mainib raamatut Lewis Hyde "The Gift". Tekkis täitsa huvi, aga seda pole vist väga kusagilt saada... isegi elektrooniliselt mitte:/

päev # 97

2011-11-26T12:12:00.000-08:00

...kirjutan siin esseed, u 1,5 lk veel jäänud. Hakkan lõpule jõudma, ehkki see lõpp tundub veel nii-nii kaugel. Aga siiski!:)
Taasavastasin selle laulu:

Muidu on hästi, eriti teeb rõõmu, et olen omadega juba lõpusirgel. Eile lugesin essee vahele paar rida Darwini eluloost, see mõjus kui palsam hingele:)
Cheers!

talv ja meenutusi suvest...

2011-11-24T18:17:00.000-08:00

Täna - 24ndal novembril - võis kohata Reykjavikis esimest tõsiseltvõetavamat lund ja lumesadu, seda küll hetkeks, kuid maa oli kohati kenasti kaetud.
Üks pilt:

Ja jälle, mida lähemal on eksam (homme hommikul 9st kuni pühapäeva hommikuni, 8-10 lk esseed), seda rohkem... näiteks sattusin lappama arvutis vanu pilte. Ja see päev oli üks lemmikuid mil sai Kadrioru pargis sulgpalli mängida:

Jaa, vat see oli suvi! Loodetavasti kordub!:)

Pühapäeval kui eksam tehtud, siis primeerin end filmiõhtuga: "Püha Tõnu kiusamine", teeme nimelt nn "eesti päeva", hiljem tutvustuseks ka eesti film. Ilmselt pühapäeval. Ja korraks seda filmi siit-sealt üle vaadates pidin tunnistama, et - tõesti - minu meelest on see siiski üks parimaid filme mida olen näinud!:)

päev # 94

2011-11-23T18:44:00.000-08:00

Lihtsalt... naljakas on, juba 94s päev siin olla. Homme (kella vaadates juba täna: neljapäeval) eksamiessee milleks antakse 48 tundi. Niisiis lähemad päevad ma loen-kirjutan. Pühapäevaks viimane pr keele kodutöö. Siis jääbki veel kaks esseed...
Vahepeal on natuke ka midagi lumesarnast sadanud; käimas on üks fotokonkurss "esimese lume" teemal... ehk õnnestub millalgi midagi tabada (ja ka ilma konkursita tore ju). Näis.

Asi hakkab lõpule jõudma ja see on tore; eriti saan seda toredust nautida laupäeval kui tolle viimase kiirema asja tehtud saan. Huhh!

Enivei, vist oli neiu G. see kes feisbuukis jagas Liszti mida ma alles nüüd mahti saan nautida... jaa, ja ehkki "La Campanella" (meloodia poolt mingis mõttes muidugi pigem Paganini) on üks mu lemmikuid; oi, Lisztil palju häid palu, muuhulgas too üks mu lemmikuid klaverikontserte, too ballaad, jne...
polegi ammu neid kuulanud. Igaljuhul taaskord miski, mida avastada:

Ja tasapisi (taas)avastan oma endist ja ilmselt igavest lemmikut Friedrich Nietzschet, kes kirjutas ju ka muusikat:

Praegu kõik.

J'aime le français!

2011-11-21T17:40:00.000-08:00

Sattusin ühele videole... ja kõlab ju prantsuse keel hästi:

Üht-teist hakkan vist juba sotti saama. Homme pr keele suuline eksam (u 5 minutit) ja katsun siin veel õppida. Ühel päeval ma selle keele selgeks saan!:)

Aga veel üks laul mis jäi vahepeal kõrva ja meeldib väga-väga:

:)

Täna käisime vaatamas üht filmi filmidest (peab pealkirja välja uurima /meelde tuletama). Mõnus!
Filmid! Ja... fotograafia, mõned plõksitud pildid tänasest:

C'est tout pour aujourd'hui!

nimetu...

2011-11-19T16:24:00.000-08:00

Selliste sõnadega ilmselt algab too plaanitav lühifilm:
"-and only when ye have all denied me, will I return unto you.
Verily, with other eyes, my brethren, shall I then seek my lost ones; with another love shall I then love you."

Tsiteerides muidugi Nietzschet ja tema Zarathustrat.

Originaalis:

``- und erst, wenn ihr mich Alle verleugnet habt, will ich euch wiederkehren.
Wahrlich, mit andern Augen, meine Brüder, werde ich mir dann meine Verlorenen suchen; mit einer andern Liebe werde ich euch dann lieben''.

Just nii ongi. Kopp on kergelt ees (sedapuhku koolikohustustest). Kirjutamise vallas olen viimasel ajal suuremalt osalt pahna produtseerinud (nt enamus neid blogi-sissekandeid siin).
Positiivne on see, et väljas on võrdlemisi soe; mõnus on kuulda tuule ulgumist akna taga.
Täna filmida ei jõudnud, kuid see-eest sai enam-vähem põhjalikult tekst ja stseenid läbi mõeldud. Nüüd jääb vaid üle oodata hetke mil meile kõigile sobib ja kui köök on vaba, et asjaga algust teha... hiljemalt tuleva nädala lõpuks, ma loodan.

Ohh, see on tore ja ma tean, et mul ei jätku selle kirjeldamiseks sõnu, pealegi igaühel omad eelistused... aga niivõrd nauditav on stseen-stseenilt välja mõelda ja sõna otseses mõttes luua uut maailma, uut vaadet, uut lugu, uut elu...! Jällegi, loodan, et sellest saab asja!:)

Praeguseks kõik. Lõpetuseks kaks laululinki mis juhtumisi viimasel ajal arvutis/pleieris mängivad.
Üks. Ja teine.
Taaskord midagi asjalikku ei kirjutanud, aga tahtsin midagigi kirjutada... (õnneks sain suht lugemis-õppimislainele, homme jätkan:))

päev # 89

2011-11-18T19:17:00.000-08:00

Nii, tõenäoliselt ma niipea siia midagi ei kirjuta, seetõttu annan endast praegu märku. Juba 89-s päev, tegelikult 18. novembri öö vastu 19ndat (seega 19.11)... küll aeg liigub ikka kiiresti! Umbes-täpselt üks kuu veel jäänud...
vastastikused tunded, mis tegelikult polegi nii väga vastastikused: kojusaamisrõõm seisneb ennekõike selles, et seks ajaks peaks olema kõik ained/eksamid tehtud!
Eelnevast tuleneb, et siinolemist naudin ennekõike siis kui saan siinolemist ka nautida. Millest omakorda tuleneb, et tegelikult peaksin nüüd hästi-hästi tubliks hakkama, et teha oma siinolekut veelgi meeldivamaks: saades asjad n-ö kaelast ära ja piisavalt vaba aega, et võtta Islandist viimast!

Neli eksamit veel jäänud (3 eksamit/esseed pluss pr keel esmaspäeval), millele mõeldes tundub see kuu aega veel piisavalt pikk... et, jah.

AGA mõnest asjast...:

*
Tänase päeva tänu võlgnen Tiinale, AITÄH! Merci beaucoup!
neiu G: "Silver, you seem so happy, why are smiling so much...?"
mina: "...yes, because of that postcard!"

*
Naudin filmitegemist. Tänased (eilsed, st reedesed) n-ö filmivõtted jäid küll ära, sest neiu Andreal oli kiire ja (üli)kooline päev, kuid nüüd laupäeval pidavat tal vaba olema, samuti nagu minul ja Stefanil... nii et kui köök on vaba, siis järgmisi stseene salvestama! Stefan kirjutas mõned konkreetsed read ka üles ja tundub väga tipp-topp!:)

Filmi algus (st esimesed stseenid) sai veidi ümber mõeldud, nii et üksjagu läks kustutamisele... ja see mind ühtlasi selle filmi-tegemise juures lummab: ühel hetkel saad aru, et midagi on vilgu, miski ei toimi... miski riivab silma, tekitab ebamugavust või kerget igavustunnet... - ja siis tuleb midagi muuta!
Muutsin, osa asju sai välja visatud, aga sellevõrra tundub asi olevat ka parem. Pole mõtet tippida sisse stseene, mis iseenesest võiksid olla "ilusad loodusvaated" juhul kui nad... noh, lihtsalt ei sobi sellises mahus filmi.

See selleks. Igaljuhul tore on ja naudin seda; eks näis mida homne toob. Jupp-jupphaaval tahaks selle siiski valmis saada! U 40 sekundit algusest on nüüdseks valmis... valmis selles mõttes, et ilmselt nii jääbki...! Jei!

Ja lisaks tekib üksjagu ka uusi mõtteid, siiani veel ähmaseid, aga siiski... tagasitulles tahaks tolle teise filmi ära teha, too teine praegu isegi konkreetsem kui käesolev... Eks näis, nii ehk naa tore!

*
Internet on siin jupsima hakanud nii et kuu lõpuni on mul ilmselt internetipõud. Aga, jah, lisaks filmitegemisele ootab õppimisaeg...

Lõpetuseks mõni tsitaat Friedrich Nietzschelt:

Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üleinimese vahele, - köis üle kuristiku.
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, ohtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armastada inimeses, on see, et ta on üleminek ja loojaminek.
[...]
Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on üleinimene.

[...]

Kas on teil julgust, oo mu vennad? Kas olete südakad? Mitte julgust tunnistajate ees, vaid üksiklase- ja kotkajulgust, mida ei näe enam ükski jumal?
Külmi hingi, muuli, pimedaid, joobnuid ma ei nimeta julgeiks. Südant on sel, kes küll tunneb hirmu, kuid võidab hirmu; kes näeb kuristikku, kuid uhkusega.
Kes näeb kuristikku, kuid kotkasilmiga, - kes kotkaküüntega haarab kuristikku: sel on julgust. - -

Der Mensch ist ein Seil, geknüpft zwischen Tier und Übermensch - ein Seil über einem Abgrunde.
Ein gefährliches Hinüber, ein gefährliches Auf-dem-Wege, ein gefährliches Zurückblicken, ein gefährliches Schaudern und Stehenbleiben.
Was groß ist am Menschen, das ist, daß er eine Brücke und kein Zweck ist: was geliebt werden kann am Menschen, das ist, daß er ein Übergang und ein Untergang ist.
[...]
Seht, ich bin ein Verkündiger des Blitzes und ein schwerer Tropfen aus der Wolke: dieser Blitz aber heißt Übermensch.

[...]

Habt ihr Muth, oh meine Brüder? Seid ihr herzhaft? Nicht Muth vor Zeugen, sondern
Einsiedler- und Adler-Muth, dem auch kein Gott mehr zusieht?
Kalte Seelen, Maulthiere, Blinde, Trunkene heissen mir nicht herzhaft. Herz hat, wer Furcht kennt, aber Furcht zwingt, er den Abgrund sieht, aber mit Stolz.
Wer den Abgrund sieht, aber mit Adlers-Augen, wer mit Adlers-Krallen den Abgrund fasst: Der hat Muth. - -

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

Jaa, ühel või teisel viisil on ta mulle üheks oluliseks energiaallikaks...!:)

Ja üks (ehk mitte minulik) lugu mis hakkas suht meeldima.
Cheers!

'Seltjarnarnes' trailer

2011-11-14T19:30:00.000-08:00

Mainisin vahepeal, et sai alustatud ühe lühifilmi tegemist. Idee on täiustunud ja ma ütleks, et suurem osa (või vähemalt pool, olenevalt kuidas idee kujuneb) kaadritest veel tegemata. Aga nüüd, 14-15. öösel panin kokku klipid mis sai filmitud esimesel päeval ehk 12ndal.
See on suht kiiruga kokku klopsitud, kuid nimetaksin seda siiski "treileriks", siiralt loodan, et saab asja (praegu on plaan järgmised kaadrid teha reedel ja/või nädalavahetusel, siis kui on mõlemil rohkem aega; väljas läheb ju võrdlemisi varakult pimedaks. jääb üle loota ilusat ilma)!

Niisiis too treiler:

Sisust: mälestusi koguvast noormehest, kellele tüdruk annab harjutuseks ülesande õppida mälestusi ära viskama, õpetada noormeest mäletama mitte fotode või kõiksugu "artefaktide", vaid hetkede eneste näol. Ideaalis tuleks see saksa keeles (sest näitle(jad) rahvuselt sakslased), loomulikult subtiitritega...
eks näis... asi veel algusjärgus, kuid tahe asja lõpuni viia on suur!:)

PS: videot on muidugi soovitav vaadata ja avada youtube'i aknas ning täisekraanil.

päev # 85 - natuke pilte...

2011-11-14T14:41:00.000-08:00

Lihtsalt, mõned pildid (paljud ka varasemast kui tänasest):

12ndast kuupäevast, kirik:

Kirikutornist:

õppisin hõljuma:

Tänasest:

Nii, praegu kõik. Täna oli viimane pr keele tund, tiba kurb. Tuleval nädalal eksam, ei tundu õnneks üldse keeruline... ja tegelt tore kui üks asi saab jälle tehtud!:)

Ja... VEEL, üks uus avastus muusikamaailmast, Sophie Hunger, tema laul:

mille nimi peaks tegelt olema Rise and Fall.

lihtsalt...

2011-11-13T17:41:00.000-08:00

Lihtsalt... täna sai hakatud poolspontaanselt üht filmiideed teostama. Eks näis kas asja ka saab, endal on tunne, et võiks täitsa saada...
kohati tundus lausa, et suurem osa juba valmis, kuid õhtu jooksul idee täienes ja nüüd on tunne, et peab veel palju ringi, juurde ja ümber tegema. Aga see on tore!

Muuhulgas oli täna üks tore filmiõhtu, sellele järgnes mõnus arutelu "elufilosoofia" teemal; ning ühtlasi sain aru kui rõõmus ma tegelikult olen, et mul on õnnestunud tegeleda ja et mul on olnud vabadus tegeleda millegagi, mis mulle tõeliselt huvi pakub! Loodetavasti see jätkub!:)
Film oli samuti ülihea, prantsuse film, kuid nime praegu ei mäleta. Kuid, jaa, see oli tõesti hea. Lisaks avastasin enda jaoks laulja nimega Sophie Hunger.

Ja blogi, ennekõike Lisette K. blogi, võib-olla lihtsalt seetõttu, et ta on mulle hääästi sümpaatse mulje jätnud!:)

Praegu kõik, midagi "asjalikku" polnudki. Üldiselt peaks hakkama asjalikkumaid sissekandeid tegema...
ja lisaks tahaks, et see filmiidee õnnestuks!

Hea on see tunne mil teeks kasvõi mitukümmend võtet, peaasi, et lõppkokkuvõttes tulemus oleks korralik. Ma loodan, et sellest saab siiski asja...! Teinekord kardan, et vaimusilmas võib kõik olla ideaalsem kui tegelikkuses olla saaks, aga... praegu tundub, et teostatav:)

lihtsalt...

2011-11-12T19:03:00.000-08:00

12.11.2011 (st täna/eile) õhtul käisime korvpalli mängimas, õigemini niisama korvi viskamas. Naljaviluks tegime ka väikse video (nagu näha on ilmad siin viimasel ajal võrdlemisi soojad:)):

Ühtlasi figureerib videos vulkaani Eyjafjallajökull hääldus:)

Tolle häälduseseiga kohta nt see tore video:

Aga okei, nüüd unedemaale.
Góða nótt!

(st: head ööd!:))

päev # 82 - Mammút!

2011-11-11T17:06:00.000-08:00

Täna oli superpäev! Käisime Harpas (konverentsi-kontserdimaja vms) kontserdil. Ma pole siiani kindel kas selle kontsedi teine osa - esinejabänd Mammút - meeldis mulle naislaulja või muusika enese pärast. Pigem mõlemat!

Ja nüüd õnnestus internetist ka üks tänagi kuuldud suht lemmiklugu neilt üles leida:

Ehk võrdlemisi "mitte-minulik" muusika, aga mulle meeeeldis! Väga!
Selles oli midagi... hüpnotiseerivat, kaasahaaravat, võib-olla seetõttu, et laulja ise oli muusikas niivõrd sees ja ega häälelgi ju viga pole! Lauludes oleks tahtnud näha rohkem... erinevust, aga üldiselt meeldis, väga-väga meeldis! Loodan, et too kuuldud variant pannakse ka üles, sest mulle tundus, et seda filmiti:)

Siin on ka üks versioon samast laulust, videona paremini üles võetud, kuid ilmselt esitatud kusagil rahulikumas paigas ja see kontserdifiiling ja särts justkui puudub mis tolles teises videos täiesti olemas on...; jah, ja rääkimata veel tänasest kogemusest, laiv on siiski teine asi kui hiljem videost vaadata vms!

Ürituse sari Undiraldan// Undercurrent ja esinejateks oli märgitud: Nolo og Mammút ehk Nolo ja Mammút.

Endale mälestuseks islandikeelne tutvustus:
Næstu tónleikar Undiröldunnar í Kaldalóni föstudaginn þann 11.nóvember og fram koma hljómsveitirnar Nolo og Mammút.
11.11.11 - ekki missa af þessu!

Ja tõlge guugel-transleiteriga:

Upcoming concerts Undiröldu acid in Kaldalon 11.nóvember on Friday and appearing bands NOLO and Mammút.
11.11.11 - Do not miss out!

Jaa, meeldis!
Muidu oli ka tore, hiljem istusime kusagil baarilaadses kohas (ning nägime Magnust, eelmise aasta suvekoolist, hästi sümpaatne kuju!) ja pärast seda läksime ühele üritusele kus näidati üht vana mustvalget-tumma Fausti-filmi, muusika sellele oli kohapeal juurde mängitud. Vahva!
Vahepeal tegi Rait Harpas ka ühe performance'i mis minu arvates kujunes vägagi toredaks ja meeldejäävaks sündmuseks, õnneks sai see kenasti ka filmile võetud!:)

Et, jah, täna oli supertore päev!
Lisaks hakkas meeldima meeldima Ragnheiður Gröndal - Flowers In The Morning, jne. Islandi muusika on nüüd sattunud mu uueks avastustemaailmaks.
Hommikul käisin ka raamatukogus - oo, milline valik raamatuid ja kirjandust siin on (ja see pole mulle uudis, lihtsalt taas-hämmastus) - nüüd katsungi veel natuke lugeda...
ja rõõmu tunda sellest, et täna oli nii-nii tore päev! Ja Mammút, jaa, süübis mu mällu!

Takk fyrir, Mammút!

...tegelt salvestasin tänase kontserdi viimase laulu lõpust ka jupikese (oleks võinud pikemalt, mitte ainult lõpust, aga noh), niisiis tänane õhtu nägi välja sellise vaatepildi saatel:

islandi keel!

2011-11-08T18:33:00.000-08:00

Uhh, taaskord vaimustus, seekord islandi keel!
Tegelikult...ma arvan, et piisava huvi ja pideva harjutamise ning järjepideva õppimise korral pole mingi müstika vähemalt paar keelt ära õppida. Esimene: prantsuse keel!
Teine/kolmas: saksa... või nüüd viimasel ajal islandi keel. Jaa, mulle on nii-nii väga see keel meeldima hakanud, lihtsalt kahju, et kursuseid ei taibanud võtta!:/

Aga tänu mõningatele vihjetele leidsin Icelandic Online'i - sisuliselt tasuta võimalus islandi keelt õppida. Ainult regama peab. Noh, regasin ära ja nüüd pusin õppida. Hääldus tundub überkeeruline... aga mu meelest üks parimaid asju selle juures!

Ég heiti Silver. Hvað heitir þú?
(Minu nimi on Silver. Mis sinu nimi on?)

Jei!

Üllatus-üllatus, meie ülikoolis ilmselt islandi keelt ei ole... kahjuks. Ehk mõnes teises ülikoolis... Noh, eks näis. Aga mulle tõesti-tõesti meeldib see keel ja ma loodan, et jätkub aega-viitsimist sellega siiski aeg-ajalt pusida. Kuigi, jah, keeleõpe pole just lihtne. Prantsuse keelest hakkan juba justkui sotti saama, algtasemel, enam-vähem põhiasjadest saab aru ka kui keegi räägib, aga ise rääkida...? Jaa!
Noh, harjutamise asi.

Nii ehk naa on tore vaimustuda keeltest. Õnneks pole ma siin ainus... ja kui keegi küsib, et miks? Siis... lihtsalt, iga keele õppimisega avaneb minu arvates justkui uus maailm. Mitte, et ma oleksin väga midagi õppinud, eks, aga juba pisemategi sõnade õppimine on minu jaoks nauditav, justkui avab midagi...!

Täna öösel käisime oma väikese seltskonnaga jalutamas (mina, Gundega, Rait, Tal ja Stephan), hääästi ilus ilm oli; komeeti muidugi ei näinud, aga sellegipoolest oli tore. Üks veidi sürr pilt ka:

À bientôt, mes amis!

natuke islandikeelset muusikat...

2011-11-07T17:35:00.000-08:00

See kõlab lihtsalt niiii lahedalt (ja tõesti mõtlen, et oleks pidanud islandikeele kursuseid võtma!!!)...

Ragnheiður Gröndal - Ást

Ragnheiður Gröndal - Með þér

Eivor - Dansadu Vindur

Eivør Pálsdóttir - Heyr Himna Smiður

Ja üks ingliskeelne ka: Ragnheiður Gröndal - Bella

Need on üsna suvaliselt otsitud, aga esimese saagi kohta olen vägagi rõõmus ja kaalun nende allatirimisele, et siis pleierisse ülejäänud laulude sekka lisada. Jaa, mulle meeeeldib islandi keel!

...tegelikult, EHK siiski õnnestub seda õppida, natukenegi! Jaa! Just!:)

päev # 82 - Dexter

2011-11-07T15:38:00.000-08:00

Aeg liigub kiiresti, kohati aeglaselt, kokkuvõttes hakkab endalgi naljakas. Tahaks siin tsiteerida neiu K. blogi, kus ta omakorda tsiteerib kedagi hr M-i:
"Tead seda tunnet, kus sa avad silmad 6.05 ja sulged need viieks minutiks? Kell on 07.45 ja kui sul on ajaloo tund, vaatad kella, mis näitab 12.30 ning sa sulged silmad ning kell on 12.31."
(ps! ma tõesti loodan, et Sa/Ta/Te ei pahanda, aga see oli liiga hea, et tsiteerimata jätta!)

Iseasi on muidugi see kas ajaloo tund mulle enam iial igav tunduks, aga... jah, selliseid hetki on!

Nõnda nagu ma olen teinekord Eestist ja oma Kallitest puudust tundnud, ennekõike siis kui tähtajad hakkavad kohalikku paanikaosakonda kimbutama. Täna jällegi, nüüd kui lõpuks ometi kõige-kõige pingelisem näib möödas olevat, näib Reykjavik hoopis teises valguses!
Oh, kokkuvõttes on siinolemine nauding, just see mida ma pikka aega vajanud olen. Te ei kujuta ette kui absurdselt tüütuks oli muutunud see aastast-aastasse üht ja sama trepikoja ust avades, ikka ja jälle sinna samasse tuppa maandudes, lisaks veel need tüütud naabrid kel on ilmselgelt puuri- ja haamrifetiš (ehk remondifetiš), mis minu arvates ületas juba kaugelt normaalsuse piirid...!
Teisalt, ega ma otseselt kurtnud pole, sest üliõpilasena ja pidevalt õppides on iga hetk justkui uus; iga aasta justkui uus... aga: saate ju aru küll, eks!

Ja nüüd, kuivõrd hea on olla vahelduseks hoopis mujal; minna üles kööki ja seal on noored, endavanused inimesed, rääkida, teha nalja, kuulata, vaadata üheskoos filme...

jalutada hommikul kooli, isegi kui on ilm nagu täna, et klassi jõudes tabasin end äkitselt oma istme kõrval asuvat pisikest jõge põrnitsemast...; isegi siis kui ülikooli peahoonest kõrvalasuvasse raamatukokku näib olevat lõputut tee, sest just sel hetkel hakkavad riided üleliia märjaks saama...
aga see on niivõrd nauditav! Jaa, Island!
Joosta vastu tuulele, pr keele klassi suunas, mõeldes endamisi: "Jaa, tuul, ma jooksen sulle vastu, puhu tugevamini, see on hea, sest sa oled Islandi tuul!"
Uued tuuled, sõna otseses mõttes, ja juba üksnes see fakt teeb siinse elu nauditavaks.

Teine õhk, teised inimesed, metsadele ja ühtlasele maapinnasele on vaateväljas enamasti palju lagedat ja mägine maastik; mulla ja rohu asemel on kas tiba kiduravõitu muru, kivistunud laava või teinekord midagi tuhasarnast...; jaa, nüüd kui kõige-kõige pingelisem näib möödas olevat, nüüd kui lõpuks ometi saan hingata kergendatumalt kui siinoleku ajal olen seda siiani saanud, nüüd tuleb sellest võtta viimast!

Milline õnn, et see programm just siin aset leidis. Muidugi, iial ei tasu hõisata enne kui tagasi olen, aga... saate aru küll!
Ma armastan islandi keelt (nüüd tunnen omajagu kahetsust, et islandi-keele algkursust ei võtnud); üks neist paikadest kuhu sattudes ja millest vaimustudes tabad end teinekord mõttelt: jaa, siia tahaks kunagi tagasi tulla!

Ja... Kristin kirjutab, miski mille üle olen enamgi kui rõõmus!

Loen nüüd edasi üht laenatud raamatut: Ayn Rand "Anthem", ideaalis peaksin selle homme tagasi andma.

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta Dexterit, sari mis mulle liigagi meeldima on hakanud ja millest siiani üks hooaeg ja teise hooaja kaks esimest osa on vaadatud... rohkem ilmselt selle kuu sees ei saa endale lubada, meil siin ju mingi tobe limiit.

Ja minu arvates üks parimaid treilereid mis ma kohanud olen:

Tore on mõelda, et sel on kokku kuus hooaega ja minul neist sisuliselt viis veel vaatamata. Jei!

Aa, ja veel üks pilt:

Neile kes juhtumisi teavad/tunnevad Mõmmikut, neile ülesanne ta pildilt üles otsida:)

Lõpetuseks: tahaks hakata uuesti põhjalikumalt lugema-kirjutama (eriti käib see kirjutamise kohta), mitte niisama "üle õla" nagu tihtilugu on hakanud kujunema...!

Ühtlasi tahaks siinolles ühe "lühifilmi" teha. Mingigi! Eks näis.

Chuck Norris!

2011-11-04T13:58:00.000-07:00

Ai, mulle kohati meeldivad "Chuck Norrise naljad". Siin on mõned:

***Chuck Norris mängis vene ruletti täiesti laetud relvaga...Alustas...Ja võitis.

***Jeesus kõndis üle vee , Chuck Norris kõndis üle Jeesuse.

***Chuck Norris ei kanna kella, ta otsustab mis kell on.

***Kui sul on 5 krooni ja Chuck Norrisel on 5 krooni. Siis Chuck Norrisel on ikka rohkem.

***Chuck Norris lööb isegi pöörleva ukse pauguga kinni

***Chuck Norrise habeme all pole lõuga, seal on järjekordne rusikas

***Kui liikluspolitsei peab Chuck Norrise kinni siis laseb ta nad minema hoiatusega.

***Kui Chuck Norris teeb kätekõverdusi,ta ei lükka ennast üles vaid maad allapoole.

***Miks jumal on taevas? Ta kardab alla tulla - maa peal on Chuck Norris...

***jumal lõi Chuck Norrise ja Norris lõi vastu.

***Kui lastel on Supermani bidzaama, siis Supermanil on C.Norrise bidzaama.

*** Kui Jeesus suutis kõndida vee peal, siis C.Norris ujub kuival maal.

*** Chuck Norris ei maga, ta ootab.

*** Chuck Norris on lugenud lõpmatuseni.... kaks korda.

*** Chuck Norris kaotas süütuse enne kui ta vanemad.

*** Chuck Norris ei ole nagu täkk, täkk on nagu Chuck Norris.

*** Kui Chuck Norris mängib Monopoli, siis mõjub see kogu maailma majandusele.

*** Kui Chuck Norris hüppab vette ei lähe ta märjaks, vesi läheb Chuck Norriseks.

*** Chuck Norris on juba 2 aastat surnud aga surm ei julge talle seda öelda.

*** Chuck Norris lasti lahti seriaali “24” võtetelt, sest ta päästis päeva 12 minuti ja 37 sekundiga.

*** Chuck Norris jätab telefonivastajale teateid enne tooni.

*** Reklaam USA-s: "Chuck Norris knows Victoria's Secret"

***Chuck ehitas ise maja kus ta sündis.

***Chuck Norris on nii vinge kutt, et lambad loevad teda kui ta voodisse läheb.

***Kui lapsed vaatavad enne magama jäämist kas boogieman on voodi all siis, boogieman vaatab enne magama jäämist kas Chuck Norris on voodi all.

***Chuck Norris paneb sibulad nutma.

***
Vot nii.
Täna käisime ühes hääästi mõnusa atmosfääriga raamatupoes pilte tegemas; midagi väga õnnestunut ei saanud, kuid paar pilti ehk küll. Praegu pole kuidagi viitsmist neid siia üles laadida... ja pühapäeval essee tähtaeg. Kui see möödas, võib elu taas rõõmuga edasi minna...!
* Ahjaa, vahepeal avastasin enda jaoks sarja "Dexter", siiani esimese hooaja 5 osa ära vaadanud. Ja ühtlasi hankisin endale raamatu "Dexter and philosophy", esimene peatükk loetud ja tundub hästi huvitav... kokkuvõttes leidsin endale uue maailma, mida avastada:)
* Huvi fotograafia vastu üha süveneb! Vaikselt mõtisklen juba võimalustele, et sellega kunagi ka kõige muu kõrvale elatist teenida... - sest see on miski, mis tohtult huvitab; ja kui seda õppida ja... - siis oleks ju vahva! Aga eks näis, tähtis on huvi ja seda näib mul jätkuvat ja vaid hooga juurde tulevat:)

Praegu kõik.

Maarja-Liis Ilus - Laps on sündinud

2011-10-31T18:48:00.000-07:00

Kuidagi tulevad need "lapseteemad" siia viimasel ajal, aga puhtjuhuslikult leidsin lõpuks ometi üles aastaid otsitud laulu (ilmselgelt pole see ehe laivesitus, aga kui stuudiovariant, siis minu arvates ehk isegi seda parem):

Miski, mille üle võib täitsa rõõmu tunda:)

Täna käisime kesköö paiku veel korraks jalutamas, oo, millised ilusad virmalised!

Nüüd aga jändan oma esseega... Ja et "Excuses like "The dog ate my exam paper" will not be entertained; be sure to back up your work as you go, in case of electro-disaster," siis tuleb asja tõsiselt võtta. Kell saab 2 öösel ja kolmest esseest hakkan varsti lõpetama teist. Max 8st lk-st u 6 on kirjas. Loodetavasti jõuan ka kolmanda teema kohta ikka midagi kirjutada... homme kell 15.00 on tähtaeg. Muhe!

päev # 72 - Nele-Liis!

2011-10-28T18:18:00.000-07:00

Pikka postitust ei tule. Lähenevad päevad (et mitte öelda: nädalapäevad) tõotavad tulla - ja küllap tulevadki - õppimise tähe all. Täna veel lubasin endale natuke hingetõmbeaega...

AGA muuhulgas sattusin sellele laulule, too sama Helen kelle laulust "Kas tead" olen siiani ja ilmselt alati lummuses... ja nüüd uus laul (jei!), meeldib suisa veelgi rohkem ja just siis kui eelmise laulu puhul oli tunne, et enam paremaks minna ei saa; aga saab küll:

...võiks ju siia muidki linke panna - täna on nimelt olnud muusikapäev - kuid pärast selle laulu leidmist väga ei tihka. Okei, siiski, nt:
NumberNin6 vs William Fitzsimmons - What You've Done
ja Phonique - Feel What You Want Feat. Rebecca ja
meie Lenna - Õnnelaul. Või Helen Zagul - Sõnadeta puudutus.
Kõik stiitilt erinevad ja meeldivad mulle suht ühtmoodi, meeldivad üsna väga-väga, kuid tolle esimese Heleni "Nele-Liis" on üle kõige... minu jaoks!:)

Viimasel paaril päeval ka paar lullat kirjutanud. Tegin ka väikest 'inventuuri' oma kirjutiste hulgas, n-ö praakisin 7 lullat välja. Praegu jäi alles 68, sealt sisuliselt veel 6 välja.
Saate aru, kvantiteet pole oluline, aga mõtlen siin neid kokku koguda ja u 69-70 oleks nagu piir, et midagi edasi mõtlema hakata...
aga loen ma neid või mitte, vaikselt neid ikka tiksub. Sel aastal 50st u 13 enam-vähem loetavat. Ilmselgelt kirjutan üha rohkem ja üha halvemini:/

Positiivne on see, et kalendrit vaadates selgus, et viimased loengud peaksid lõppema juba enne novembri lõppu, mis tähendab seda, et kolm viimast nädalat siin on "vabad". Jutumärkides seetõttu, et sel ajal (nov-dets) peaks mul olema vähemalt 2-3 esseed-tööd vms kirjutada. Praegu hakkavad need tähtajad kergelt üle viskama... aga mida aega edasi, seda lihtsamaks (ja minu jaoks huvitavamaks) peaks minema...:)

Okei, praegu kõik. Kuulan veel nii paarkümmend korda Heleni laulu (ma pole ammu midagi nii ilusat kuulanud!:)) ja siis peaks mõtlema magama-minemise peale...

...understanding someone sharing something...

2011-10-26T17:43:00.000-07:00

Vaatasime täna "Before Sunrise"i. Mina, kaks tüdrukut kes on Julesi sõbrannad, Jules ise, neiu G ja hr T. Ja siis liitus hr R.
They loved it!:)
Jaa, minu lemmikfilm! Sealt ka see postituse pealkiri. Ma võiks seda filmi vist lõputuid kordi uuesti ja uuesti vaadata, ikka naudinguga ja siiani olen igal vaatamisel avastanud midagi uut, midagi, mis varem on jäänud märkamata. Pisidetailid.

Postituse pealkiri on see, mis... mis ühendab ehk mind ja seda filmi. Ja üldse mu tegevusi ja maailmavaateid.

Neiu K tuli kirjutamisest rääkima. Olin siis eemal ega saanud vastata... vastasin hiljem. Ja mõtlesin, et võiks midagi sellist ka siia kirjutada...

Et miks üldse kirjutada? Ma kirjutan seda blogi ega pole kindel kas või kes seda veel loeb. Ma isegi ei tea kas sel tähtsust oleks, ehkki suurim rõõm saab olla sellest kui kellelegi mu kirjutatust mingilgi viisil kasu oleks. Nii nagu me jagame sõnu ja mõtteid, nõnda jagasime täna siin filmiõhtul ka toda filmikogemust. See on miski, mis ühendab... "understanding someone sharing something". Jagamine, rääkimine, mõistmine või mõista püüdmine, üheskoos millestki huvi tundmine, millegi selgeks rääkimine, millegi üle arutamine... üheskoos avatud olemine, õppimine ja jagamine. Naudingu tundmine sellest, et meil on võime ja võimalus üksteist mõista, kuulata, vaadata, üheskoos istuda, liikuda... kasvõi süüa teha või filmi vaadata. Üksteist arendada ja üksteisest rõõmu tunda.

Need on inimesed keda sa tunned ja kellega tunned end hästi. Need keda usaldad. Ja... need keda väga ei tunne või tunned minimaalselt, nagu paljud tänaõhtused filmikaaslased... sa tunned seda, et te jagate midagi ühist, kasvõi ühiseid huvisid või... kasvõi see, et saate rääkida... jah, sedapuhku inglise keeles. See miski, mis ühendab.

Ja minu arvates on see omamoodi ime!

***

Me kõik justkui haarame elust killukesi, õpime, jagame ja tutvustame neid üksteisele. Oi, ja milline kunst see minu arvates on! Üha enam imestan kuivõrd erinevaid maailmavaateid maailmas leidub... nii nagu ma "vaidlesin" ühe soomlase hr J-iga teaduse üle... või nagu inimesed ikka vaidlevad ja arutlevad kõiksugu küsimusi. Oluline on olla avatud, kõige laiemas mõttes; - ja ainult ja ennekõike siis võivad mõlemad pooled sellest midagi õppida!

Muidugi... mu jutt võib kõlada mõneti elementaarselt... tihtilugu nagu filosoofia kipub meile näitama asju, mis on elementaarsed, kuid millele me tihtilugu ei mõtle. Või mõtleme... ja õnnitlused neile, kes nõnda teevad!
Ja... teinekord ma vaimustun sellest kõigest! Mis ei tähenda seda, et teised ei vaimustuks või minuga ei nõustuks...

***

Kuid kirjutamisest...
minu jaoks on see nagu rääkimine. Või fotode tegemine või... jalutamine ja muusika kuulamine; või lugemine või lihtsalt millelegi tähelepanu pööramine.
Sa kirjutad midagi, paned sõnadesse ja äratad seeläbi ellu. Sa teed millestki pilti, raamistad selle... jah, võtad kontekstist välja, mistõttu see miski muutub justkui vaesemaks, täpselt nii palju - kui vähe on võimalik sõnades või pildi või heliga anda edasi seda, mis kogemuses kogu oma rikkuses ühel hetkel aset leidis.
Teisalt see rikastab: sa vaatad filmi, mis on võtnud ühe aspekti elust ja inimestest, vaatad seda uuesti ja õpid iga korraga midagi uut, õpid uuesti ja uuesti vaatama ja läbi elama seda miskit. Seda killukest tervikust; see on killuke, kuid samavõrd rikas kui tervik... moodustades justkui omaette terviku, sest peagi märkad, et see omakorda koosneb killukestest.

See on põhjus miks ma üha enam vaimustun teadusest. Poetry of reality, nagu R.D. seda nimetab. Jaa, see on mõistmine, et sina oledki star dust (vihjates nt Neil deGrasse Tysonile ja Carl Saganile)... et sina oledki tähetolm... aga... vastupidi: see ei ole mitte "ainult", vaid see on osa kogu universumist, sa oled lahutamatu kõigest sellest...
poeesia teadusest (või teaduslik poeesia) võib teinekord kõlada kui... lihtsalt rittaseatud sõnad, ometi see seda pole. Seal taga on oma sisu, reaalsus...

...ka - näiteks - kirjutamise taga on see reaalsus. Kirjutamine on halb näide, sest ma ei pea end kaugeltki "kirjanikuks". Siis on hästi kui ehk õnnestub u 7-8 aasta kohta kokku korjata u 70 lullat mis võiksid olla enam-vähem seda väärt, et keegi võiks nende lugemisest rõõmu või äratundmist tunda. Ma ei tea mis see on...
aga seetõttu ma ka ei kirjuta. Ma ei tea miks ma kirjutan. Kirjutaksin ja kirjutan ka siis kui keegi seda ei loe, nii nagu enamus asju olen viimasel ajal n-ö sahtlisse kirjutanud. Kirjutan seetõttu, et see tuleb kusagilt...

Minu jaoks isiklikult on see täiesti omamoodi protsess. Ma naudin seda kui õnnestub midagi sõnadesse panna, mis justkui oleks... kordumatu? Mis vähemalt mu enda jaoks annaks edasi mingit emotsiooni, mis... ma ei tea. Seda kõike on keeruline sõnadesse panna.
Vot, ja just seda peangi ma kirjutamiseks kui juhuslikult õnnestub see sõnadesse panna. Vähemalt enda jaoks. Sõnastada midagi raskestisõnastatavat.

Või fotograafias kui sa näed, et üks pilt erineb teistest... sa ei oska öelda miks, aga seal on see miski, mis jääb kummitama. Või portreede puhul: kui on tabatud ilme, mis justkui iseloomustab midagi... või ainult üht aspekti, kuid mis on... ilus. Tõesti omamoodi ilus, meeldejääv... nii nagu muusikateos või kirjatükk.
Ja kui see nõnda-nimetatud teos välja tõsta, teda kaua vaadata, siis ta ärkab ellu. Ta on iga kord isemoodi, tal tekib justkui iseloom... ja igal korral on ta rikastuv ja rikastav, ta räägib alati midagi uut, jutustab alati isemoodi lugu.

*
Vahest seetõttu inimesed loevadki raamatuid... või suhtlevad üksteisega. Või vaatavad filme. Sest... seeläbi nad jagavad omavahel midagi olulist. Mingit mõistmist, arusaamist... või ka küündimatust (täielikule) mõistmisele... või imetlust. Aga ka see on mõistmine!
Ei, mitte seetõttu, et "maailma parandada" või et mingit "prežtiisi" saavutada. Ei, ei; ehkki ka see võib heal juhul asjaga kaasa tulla, aga kogu protsessi juures pole see enam üldse oluline!

Oluline, vähemalt minu jaoks, on see jagamine... uurimine ja avastamine, kuulamine ja rääkimine... huvi...selle kõige vastu, mis meid ümbritseb ja mis on väärt jagamist, et...
jah, ehk tõesti - kokkuvõttes - iseend, teisi inimesi ja maailma paremaks muuta.

Või nagu hr M. Tamm oma blogis kirjutab: "Usun, et lugemine päästab maailma. Või vähemalt muudab selle paremaks paigaks."
Ja see ei pruugi olla ainult lugemine, see võib olla ka kirjutamine, rääkimine, kuulamine, vaikimine, koos jalutamine, teineteise ootamine, vastu tulemine... avatud olemine... - mõistmine.

või
kokkuvõtvalt

"...understanding someone sharing something". Seetõttu ma kirjutan, seetõttu ma hingan, seetõttu ma räägin... seetõttu ma suhtlen ja olen olemas ja tunnen sellest rõõmu. Ma arvan, et seal peitubki 'elu mõte', see Inimlik elu mõte...

see miski, mis viib meid kaugemale iseendist, aga samas ka iseendile lähemale!
...ja selleks ei ole vaja muud kui hoolida ja huvituda... kasvõi kõige pisemaist asjust... sest kui see on siiras, siis alati kandub see edasi... ja edasi ja edasi ja edasi... ja rikastab nii meid kui meid ümbritsevat; kasvõi natukenegi - ja... see on miski, mille üle võib minu arvates ainult rõõmu tunda!:)

(pilt eilsest ööst, sedapuhku mitte minu tehtud)

päev # 67 - Hekla tripp! (pildid)

2011-10-23T18:10:00.000-07:00

Täna, 23ndal, võtsime taaskord ette ühe reisi (et kirjutan seda postitust pärast keskööd, siis ma pole kindel mus kuupäeva blogger mulle postituse sisestamise kuupäevaks paneb). Startisime u kl 7.00 ning jõudsime tagasi natuke enne 20.00i. Kaugeimaks sihtkohaks võib ehk lugeda mäge/vulkaani Heklat (tähistatud kaardil punktiga A):

Päev kujunes kirjeldamatuks seikluseks. Mõned pildid ja paigad, täpsema infi lisan ehk hiljem, praegu selleks liialt väsinud/unine (pildid on n-ö kronoloogilises järjekorras):

Hekla hommikuvalguses:

Ühe geisri juures:

...seal samas:

Hjálparfoss:

*** (Stöng!?):

(ka see järgnev pilt eelmisega samast kohast)

Siuke katus (Þjóðveldisbær):

Islandi esimene kirik (seal oli ka küla, kuid teadaolevatl esimene Hekla vulkaanipurse hävitas tolle küla 20 farmiga; kirik olevat vist restaureeritud vms (pole jõudnud seda täpsemalt uurida)):

Hekla ise (jajah, see valge on pilv!):

tipp muutub pilviseks:

***

*** rannas kõiksugu rannakarpe:

Seal samas (koha nime pole meeles, aga katsun hiljem järele vaadata); nimelt toimunut seal meie planeedi suurim lava flow pärast Jääaja lõppu:

...laavapurse toimus u 6700 eKr ja laavajuga ulatus kuni 140 km kauguseni... kuniks ettejääv meri (pildilt näha) peatas laava...

(okei-okei, tegelikult peatasin selle laava mina, tolle kanistri veega:D):

*** (neiu J, meie giid-autojuht ja hr K.:)

Lainetus:

*** (jälle uus koht:)

(üks teine selline paik:)

Majakas teispool kuuma auru:

*** (taas mere ääres:)

Nii, praegu kõik. Kui ma ei eksi, siis käisime läbi u 17-19 erinevat paika, täpselt pole lugenud. Samuti pole kõik paigad siin piltidena esindatud, lihtsalt valisin välja esmapilgul õnnestunumad.
Praegu aga unedemaale...

Cheers!:)

päev # 63 - klaver!

2011-10-19T06:45:00.000-07:00

Täna hommikul kell 7.05 üles ja läksime u 10-minuti kaugusel olevasse "teadusmajja" (vms):

(pilt tehtud tagasitulles kui väljas oli juba valgem)
...ja seal oli klaver!

Proovisin ka veidi klimberdada:

Läksin Jules'iga, suht geniaalne tegelane, kes mängib lisaks klaverile ka viiulit ja kel näib olevat silma ka pildistamise jaoks (minu arvates, niisiis). Muuhulgas mängis ta Mozartit - Fantasia in D minor K. 397. Ja ma sattusin sellest vaimustusse! Netist leidsin esmapilgul kaks videot-esitlust mis täitsa meeldivad... see:

Ja see:

Jaa, kui "rikkaks saan", siis sebin endale päris korraliku klaveri!
Nüüd aga loengusse...

Arvo Pärt!

2011-10-18T12:48:00.000-07:00

Lihtsalt, suisa eraldi postitusena (muidu läheks eelmine liiga kirjuks ning pikaks) mainin, et olen enda jaoks avastamas Arvo Pärti:

Eriti too viimane lugu sealt: Zwei Wiegenlieder "Kuss kuss kallike"!

Endiselt loen-avastan evolutsiooni/Darwiniga seotud asju. Ühe video alla oli lisatud minu arvates asjalik kommentaar evolutsiooni"teooria" kohta:

Humans throughout the world will eventually accept evolution as fact. They just have to go through the same stages that a terminally ill person goes through:

1) Denial
2) Anger
3) Bargaining
4) Depression
5) Acceptance

Most of the world today is stuck in the "denial" stage, while the developed world is, for the most part, in the "bargaining" stage (e.g. "maybe God CREATED evolution!"). Only an enlightened few are in the "acceptance" stage. Patience, my friends.

Kasutaja: ejdf870 8 months ago 53

Nii, nüüd küll kõik.

...jätkuks: pilte:)

2011-10-18T12:44:00.000-07:00

Nii, täna on 18s. Suht-täpselt kaks kuud veel.

Aga mõningaid pilte pühapäevast...

Hommikul kui teele asusime ja olime juba natuke sõtinud:

Selle kose tagant jalutasime ka läbi. Üldiselt suht sedalaadi mini-kosed (Islandi standardite järgi, eksole) on suht tavalised... ringi sõites pani mõtlema, et oleks oma auto ja palju aega, siis nii mõneski kohas jääks seisma, roniks mööda mägesid ja küllalt muinasjutulisi kohti võib avastada...
näiteks lumised mäed, mille keskelt voolab alla sääraseid mini-koski. Pole sõnu kõiksugu mägede-koskede variatsioonide kirjeldamiseks; enamus täiesti looduslikud ja inimeste poolt puutumata (ei mingeid tarasid, vms), aga üks natuke turistikam oli nt järgmine, nimeks Seljalandsfoss:

(ps: ülaloleval pildil on paremas all nurgas neiu J.; nii saab ehk paremini ettekujutust kose suurusest. olevat vist 60 meetrit kõrge)

Seal samas lähedal:

...ja laiuselt üks suurem (Skogafoss; kõrguselt vist samuti 60 meetrit):

(näete: liiva asemel on tuhk!)

Järgmine peatuspunkt (samuti näide tuhast):

Ja järgmine punkt:

Autos:

Minu lemmikpaik (praegu pole viitsimist täpseid kohanimesid siia otsida):

Ja järgmine, eelmise läheduses oli üks koobas, mille seest avanes selline vaade:

Siukse asjaga sõitsime ringi ja sellises kohas väike peatus:

...seal samas olevat toimunud kunagi suur üleujutus, mille käigus hävines sild, mille rususid on pildil näha:

Ja meie lõpp-punkt (ja mina):

Autoga teisele poole (üle silla) mere äärde...

...ja seal samuti tormine meri:

Enne tagasiminekut veel midagi hamba alla:

Siin pole muidugi kõiki pilte ega ilmselt ka külastatud paiku; teinekord... vaade lihtsalt ei mahutunud pildile ära ja poolik vaade (pilt) tundus kuidagi liiga mitte-midagi-ütlev, et siia üles laadida. Aga, jah, üldjoontes siuke reis oli.
Tahaks veel käia ja näha, kuid vähegi kaugemad kohad on... kauged... ja kipuvad seetõttu külastamiseks olevat suht überkallid:/

Täna koolist tulles märkasin, et ka lähedalolevat (Esja?) mäge ehivad lumised triibud.
Vahepeal tahtsin jubedalt minna tagasi "roheliste mägede" juurde, mis on u 10-15 km Reykjavikist ja millest Golden Circle tripile minnes mööda sõitsime... noh, et neid fantastilisi vaateid taas näha. Aga ühtasi räägiti seda...
nimelt oli näha, et need mäed olid suht laavaväljade keskel. Mõnes kohas on siin kilomeetreid kivistunud laavavälju, teises kohas kilomeetreid tuhavälju (imelikul kombel kasvab tuhaväljade kõrval võrdlemisi korrapäraselt rohi!?)... kuid teatud laavaväljade puhul on oht (nagu nende puhul, mis "rohelisi mägesid" ümbritsevad), et kivistunud laava võib murduda ja mõnes kohas olevat pinna all suuri tühimikke, mistõttu (nii vähemalt giid ütles) on teinekord nii mõnigi inimene kadunuks jäänud, sest lihtsalt kukub kusagilt alla ja...
brr! Ja vat sellega riskida ei taha!

Praegu kõik. Lähen teen midagi süüa ja siis katsun end taas lugemis-lainele saada...:)
Uued tähtajad ootavad!

päev # 60 - Lõuna-Island

2011-10-16T16:54:00.000-07:00

Nii, käisime täna Lõuna-Islandil. Et mul pole kaarti käepärast, siis mul pole isegi aimu kus me käisime! Aga katsun piltide-google.mapsi järgi teekonda... rekonstrueerida.
Katsun siia ka pilte panna.

AGA: tänane tripp oli parim mis siiani on olnud!!!
Hommikul kell 6.30 väljusime, u 18.00 olime oma tiiruga ühte kõige kaugemasse sihtpunkti jõudnud, u 18.30 hakkasime tagasi tulema ning tiba enne 23.00 jõudsime tagasi (4,5 tundi tagasisõitu). Kokku sõitsime maha u 900 km. Jeepiga, kolmekesti, pluss juht. See oli lihtsalt liiiiga super!

Varsti ka pilte kui suudan-otsustan-viitsin üht-teist välja valida...:)

***
Olen suht väsinud, reisiärevusest sain öösel vaid paar tundi magada, seega ei jaksa siia praegu pilte panna. Õnnestunuid suure Õ-tähega näib olevat küllalt vähe, aga selliseid ülevaatlikuid see-eest küllaga.
IGALJUHUL, minu suht Islandi-sündmus millest ma siiani vaimustuses olen ja millesse ma armusin esimesest silmapilgust, see on meri... just selline meri:

Oleksin tahtnud sinna jääääädagi!
Selle fantastilise koha nimeks Reynishverfi!

Ühtlasi meenus Egeuse meri Kreekas -tõenäoliselt siiani minu ühed parimad reisikogemused! Miskipärast mõlemad seotud merega. :)

***
Nii, aga kiiruga mõned pildid (silm vajub juba kinni:/). Selline koht nimega Jökulsàrlón, pildil mina:

Ikka see sama koht (ja ühtlasi minu jaoks esimene (käega katsutud) lumiiii!):

...ja ikka see sama koht. Seekord pildil nemad, minu toredad reisikaaslased:

Ja jälle mina, asukohaks Svinafellsjökull:

Jne, lisaks käisime veel mitmes-mitmes kohas, aga need pildid jäid esmapilgul ja üleüldisel läbiklõpsimisel silma. On ju muinasjutuliselt ilus!:)
Nüüd küll unedemaale!

päev # 57 - avastamised!

2011-10-13T13:26:00.000-07:00

Küll aeg läheb ikka kiiresti! Endal oli meeles, et kirjutasin siia viimati u üleeile, nüüd avastasin, et esmaspäeval. Tegelikult väga midagi asjalikku polegi...
olen lugemis-lainel ja kohe väga-väga naudin seda! Aga mitte ainult lugemislainel. Vaatasin eile üht videot, mille kohta üks kommentaator viimase osa kommentaarina kirjutas: "I can't remember when I learned so much in so little time. I'm going to be buying more books it seems."
See puudutab... ma ei teagi kuidas seda eesti keeles nimetadagi või kuidas see seal inglise keeles oli, igaljuhul siin:

Meditsiin pluss evolutsiooniteooria (uhh, mulle ei meeldi see sõna "teooria" seal taga, sest see pole enam ammugi "lihtsalt teooria"). Ühesõnaga: kui nt inimesel miski koht valutab vms, siis küsimus ei ole mitte ainult selles mis?/kus? või isegi kuidas ravida?, vaid fundamentaalne küsimus on selles: miks? ja miks, kuidas ja millest see või teine asi üldse tingitud on?
Ja evolutsioonibioloogial (kuidas tõlkidagi "evolutionary biology"?) on sedalaadi küsimustele mõningaid vastuseid. Oi, ja see on mu meelest nii-nii huvitav! Sest... see tõesti seletab üht-teist ära:)

Teiseks - ja olen seda ka varem maininud - vestlus Neil deGrasse Tysoniga:

Viimatimainitud videod olen näinud juba jupp aega tagasi, kuid mulle meeldib neid siia praegu kõrvuti panna (juhuks kui keegi pole näinud; ja mul pole endiselt aimugi kas või kes mu blogi juhtumisi loeb, juhul kui ma juba kõiki ühel või teisel viisil ära ehmatanud pole:D).

Igaljuhul, minu arvates on vahva jälgida kuidas ja millised küsimused tekivad n-ö rohujuure tasandil inimest ja inimeksistentsi uurida, aga ka astronoomilisel tasandil. Rääkimata asjaolust, et nt deGrasse Tyson (ja minu arvates ka Dawkins) on juba omaette vaatamisväärsus!

Nagu ehk mõned teavad, siis olen enda jaoks hiljuti avastanud Daniel Dennetti; täna ostsin tema raamatu "Darwin's dangerous idea" (1995). Dennett, muide, on filosoof. Loen seda ja... oi, kuidas ma seda raamatut naudin!
Olen alles alguses... ja ta räägib ja näib suht alustavat ajaloolisest mõttest, et üks inimliigile omane on Aristotellik küsimus "miks?" ehk "mille jaoks?" ehk "mis eesmärgil?". Seda küsimust saab muidugi lõputult küsida... üks filosoofiline küsimus ongi: millise piirini?

"Why are you sawing the board?"
"To make a door."
"And what is the door for?"
"To secure my house."
"And why do you want a secure house?"
"So I can sleep nights,"
"And why do you want to sleep nights?"
"Go run along and stop asking such silly questions."

(lk 24)

Ma arvan, et sedalaadi küsimused pole siiski triviaalsed, vähemal või suuremal määral tuleb see üht või teistviisi teemaks. Miks Darwini idee on 'ohtlik'? Dennett näib väitvat, et nt erinevalt Copernicus'est (kes näitas, et Maa pole päikesesüsteemi keskmes) pani Darwini idee n-ö suurema põntsu sellele igivanale "miks?" küsimusele.
Üle saja aasta läks aega, et inimkond Copernicuse* idee omaks võtsid, kuid kokkuvõõtes siiski suht valutult. Darwini teosest "On the Origin of Species" ilmumisest on nüüdseks möödunud juba ligikaudu 150 aastat, teooria on saanud teaduslikuks faktiks nagu see, et Maakera on (enam-vähem) ümmargune, mitte aga lapergune, aga ikka leidub neid, kes seda elementaarsena ei võta. Muide, ma ise hakkasin selle kohta lugema ja huvi tundma u 2-3 aastat tagasi, lapsena ei uskunud seda (ega omanud ka vastu-argumente ega visiooni - kumbki polnud n-ö teemaks)...
...kuni u viimase aastani, mil sattusin lugema Dawkinsi "Jõgi Eedenist" ja "The Ancestor's Tale"'i. Raamatud, mis muutsid maailmapilti... mitte radikaalselt, aga järk-järgult, fakt-faktilt panid erinevaid aspekte natuke teise pilguga vaatama:)

...ja praegu siin jutt lõppebki. Tahtsin jagada neid kaht videot ja vaimustust kõigest sellest. Ja... oleks vaid aega (ja raha): siin müüakse üht küllalt põhjalikku raamatut Darwini eluloost. Minu arvates oleks tohutult huvitav lugeda kuidas elas inimene kes tuli niivõrd radikaalsele ideele... siiani imestan ja mõtlen...
et see tegelane oli geenius:

Tõde ennekõike. Ja see tõde on niivõrd huvitav kui sellega vähegi harjuda; avab uusi perspektiive ja mõtteid... samuti kasulikke avastusi ja nippe kui nt esimest videot vaadata (st meditsiinilisest vaatepunktist); ja nüüd loen Dennettit edasi ja vaatan, et mida tema selle "miks?" küsimuse ja "Darwini ohtliku idee" kohta kirjutab...:)

*ps: et viimase aja kirjandus on suuresti ingliskeelne, siis ma pole kindel kuidas seda nime eesti keeles kirjutati (Kopernik või Kopernikus?). Suht piinlik, aga noh... guugeldades ei õnnestunud ka esimese hooga leida:/

päev # 54

2011-10-10T16:31:00.000-07:00

Täna oli oivaline päev!
Nimelt: öösel kella kahe paiku lõpetasin essee (14 tundi enam-vähem järjest kirjutamist); mistõttu hommikul oli nii-nii hea tunne, et üks asi n-ö kaelast ära!
Päike paistis; oli küll veidi jahe - ja siin läheb juba tõesti jahedaks - kuid see-eest tuuletu... ja taevas oli erakordselt selge, vaid loetud pilved olid silmapiiril. Minu kui eestlase jaoks oli see võimalus näha mägesid selgemalt kui muidu... mõningate tipus oli juba küllaga lund näha:

Il fait un peu froid, mais beau!
- prantsuse keel oli täna super! Lihtsalt tore... ma armastan seda keelt; ja armastan seda kuidas kohalikud tunnis omavahel vahepeal islandi keeles räägivad... nii hea lihtsalt üht keelt õppida ja teist kuulata!:)

Tulin tagasi, endiselt päike paistis. Teepeal külastasin ka toidupoodi, sest külmkapp oli vahepeal juba tühjaks saanud... loomulikult pole müüjatel meeles, et kes-mis keegi on, rääkis loomulikult islandi keeles, põhiasju juba jagan ja oskasin vastavalt ka vastata või noogutada (nt kas tahan lisaks ka kilekotti), pangakaarti vastu võttes sai ta aru, et ma pole kohalik. Makstud. Takk!
Ja ta nii armsalt naeratas vastu... mõningaid asju näin ju juba taipavat ja oskavat;)

Jaa, jällegi, islandi keel on miski, millest ma hakkan ühel hetkel puudust tundma, tõsiselt! See kõla on lihtsalt nii-nii fantastiline!
Ja isegi "takk!" [hääldus: thakk! vms] on lihtsalt kuidagi niii... noh, armas. Umbes nagu Soomes kiitii (või kuidas seda kirjutataksegi)!

Noh, ja siis jalutasin veel hiljem ringi ja tegin pilte:

Siuke kiisu:

Kuu:

Meri on muide u 5-minuti (heal juhul 10ne) jalgsitee kaugusel. Ülikool u 20 minutit. Päris sisemaal olles tunneksin end vist veidi "ahistatult"; mulle meeldib kui meri on läheduses, või mingigi veekogu! Umbes nagu Munadarnes'is oli too jõgi. Tõttöelda tunnen natuke puudust sellest kohast... aga siin on ka tore.
Just hommikul, kooli minnes ja hiljem tulles mõtlesin, et niivõrd tore on siin ikkagi olla; selline vaheldus kulub ära ja nüüd hakkavad kooliasjad ka juba natuke ilmet võtma!:)

Ahjaa, muide, alkoholi jaoks on siin eraldi poed. Reykjavikis olevat vist kaks kohta, kus müüakse alkoholi. Üht neist tean.
Ja mulle see tõttöelda meeldib. Tänaval mõni purjus inimene on suht harv nähtus. Alkohol tolles ühes kohas oli isegi võrdlemisi Eesti-hinnaga (baarides on u viis korda kallim), aga siiani pole olnud isu midagi säärast tarbida...
kui ühel esimesel päeval Keflavikis üks õhtu välja arvata. Ja muidugi fare-well party "black death"iga. Brr!

Õhtul oli siin hotellis väike filmiõhtu (köögis, arvutist vaadatuna), filmiks "Barbarella" (1968), üks sürrimaid filme mida ma siiani näinud olen. Siiski soovitama seda väga ei kipu... seal oli hetki, aga... jah, muus osas jättis natuke soovida.

päev # 50 - the tree of life

2011-10-06T16:14:00.000-07:00

Ma neiu S-i blogi ei saa mingil põhjusel kommenteerida, siis panen selle lingi siia. Nimelt seoses emotsioonidega, siuke tegelane nagu Paul Ekman ja tema raamat "Emotions revealed"; afektiseminariga seoses lugesin sealt üht-teist (ja terve raamat peaks mul pdf kujul ka olemas olema):

Kas just teab-mis lummav avastus ja uuring, aga minu arvates siiski võrdlemisi huvitav. Tolles afekti-seminaris sai üldse iiigasuguseid huvitavaid asju lugeda...
Üks kaudselt ühenduv teema on "kultuuritrauma", mille kohta tahtsin kunagi teha eraldi postituse ja ülevaate Saw-filmide n-ö kultuurilisest taustast, aga... sinna ta jäi. Ehk kunagi.

TEISEKS: film The Tree of Life!
Siin on üks tutvustav video. Minu arvates küllalt geniaalne film, vähemalt see kuidas see tehtud on...! Lõpp oli minu jaoks isiklikult veidi imal... aga kristlikust vaatepunktist - kujutan ette, et - küllalt võimas; või vähemalt mõjuv.

Täna on juba neljapäeva õhtu. Kolm päeva essee tähtaja lõpuni... kiireks läheb, aga... loen ja tekib mõtteid ja ju ma midagi kirja saan. Õnneks näib Daniel Dennett olevat selle teemaga seotud ja tema raamatut "Consciousness explained" naudin päris isuga.
Jah, paljunõudev pealkiri raamatul, ma tean.

Lõpetuseks: Dan Dennett - Cute, sexy, sweet, funny. St üks esimesi videosid mis ted.com'is ette lõi; aga mu meelest täitsa vaadatav ja siiagi lingitav. Ja On dangerous memes (viimane muide, nagu ma aru sain, Dawkinsi loodud mõiste)... videol isegi eestikeelne tõlge.
Ja siin Richard Dawkins. Ise olen küll rohkem ja ennekõike vaimustuses kui Dawkins ei räägi ateismist, sest selles jutus pole minu jaoks midagi uut...; mulle meeldib kui ta räägib bioloogiast, näitab kuivõrd huvitav ja mitmekülgne on meie elu siin planeedil... aga ka too on mu meelest hää miniloeng ja väärt vaatamist:)

PS. sattusin üht teist videot vaatama hr Dawkinsist ja... ma ei saa jätta mainimata üht kommentaari, mis oli kohe video all: "Holy shit, Richard Dawkins has more brain power than everyone in that room combined, and that's not even hyperbole."

Tõesti, palju on selliseid diskussioone kus suur osa pole absoluutselt harjunud (enese)kriitiliselt mõtlema ja arutlema... oeh, ja sellises jaburas olukorras vaielda mingil tõsisemal teemal... oeh! Aga ma hindan, et ta annab endast parima.

tantsukunst ja Daniel Dennett

2011-10-05T17:52:00.000-07:00

Esiteks, tänane fantastiline avastus tänu neiu T-le, mida tahaks siiagi riputada ning jagada:

Teine avastus - minu jaoks ehk samavõrd fantastiline - Daniel Dennett:

Samanimeline raamat on ilmselt viimane, mille ma siit endale lähiajal soetan (ja mis mulle üllatuseks siin täitsa müügil on); juba seetõttu, et ma pean nad tagasitulles kuidagi ära ka mahutama.
Ülikooli raamatupood on üldse võrdlemisi rikkalik, seal leidub laias laastus kõike, alates keeleõpikute, pshühholoogia, keemia vms teadusteemaliste raamatute ja lõpetades nt Prousi köidetega "Kadunud ajast" (või mis selle täpne nimetus oligi?).

Mis Dennettisse puutub, siis tema lähenemine tundub huvitav ka seetõttu, et ta näib omavahel siduvat teadust ja filosoofiat - just miski, mida ma üha enam otsima olen hakanud, sest filosoofia ilma teaduseta... noh... ma ütleks, et see on suuresti "ajast tagasi minek".

Seoses Dennettiga sattusin vaatama mõningaid debatte kristluse-ateismi teemal. Ateismi/teaduse poolelt peategelasteks nn The Four Horsemen: minu lemmik Dawkins, "uus lemmik" (pole temaga veel eriti tutvunud, aga esmatutvuse põhjal olen küllalt vaimustuses...) Dennett, Harris (juba mõnevõrra tuttav kuju, raamatu "The Moral Landscape" autor ning Hitchens (kes mulle samuti sümpatiseerib).

Viimane pidas küllalt asjaliku debati maha siin videos: The Craig-Hitchens Debate ~ Does God Exist?
"Asjalik" oli mõeldud mitte Hitchensi, vaid Craigi poolele... st Craig üllatas mind oma "võrdlemisi avatud meelega". Jah, see on jutumärkides. Ma parem ei hakka seda kommenteerima...

Aga... veel kriitikanooli kristluse suhtes (ja see on juba norimine, ma tean; aga see oli lihtsalt niivõrd jabur, et seda mainimata jätta): debatt Dinesh D'Souza ja Daniel Dennetti vahel. Video leiab märksõnaga "Dinesh D'Souza Debates Daniel Dennett". See on juba tragikoomiline; ja debatist on asi kaugel ja seetõttu pole see isegi mitte vaatamissoovitus.

***
Tegelikult sellised 'debatid' on kohati isegi päris huvitavad. Näiteks see ("The Bible is mostly not factual"). Mille pikem versioon on siin. Pealkiri: "Is The Bible Still Relevant Today?". Too ajaloolane Francesca Stravrakopoulou (Bible scholar, Exeter University) sümpatiseeris mulle!:)
Võrreldes teistega tundub olevat võrdlemisi asjalik arutelu. Ehkki, ateistlikust/teaduslikult seisukohalt vaadates taandub vaidluse punkt tihti sellele, lihtsustatult, aga illustreerivalt, et:

"Mis mõtet on 'tõestada' koomiksi-kangelase olemasolu läbi koomiksi enda, samas kui on teada, et koomiks ise on vaid üks müüt ja kirjanduslik teos teiste seas". Või kuidas iganes seda probleemi sõnastada...

...usklikud aga panevad selle koha pealt kõrvad kinni ja lükkavad oma ignorantsuse tõttu teema selleni, et:
"Aga koomiksi sisu on oluline; "isegi" kui suur osa sellest on vaid fiktsioon..."

millele ateistid vastavad:
"...aga on ka teisi raamatuid, müüte; milleks toetuda ühele, mis on tegelikult siiski võrdlemisi... pehmelt öeldes segane, vastuoluline ja teinekord isegi ebamoraalne tänapäeva kontekstis? See võib olla kasulik mingis eas, aga samamoodi ja vahest kasulikum võib olla nt Shakespeare; seda kasulikum, et Shakespeare ei kuuluta "tõesid", mis on vastuolus n-ö terve mõistusega (et mitte öelda teadusega)".
Ja... mulle tundub, et seal vestlus lõppeb. Paraku.
Keegi kommenteeris vestluse viimast osa:
"The mental gymnastics these christians use to justify their beliefs is amazing. It is pretty sad."

Miks see mulle korda läheb? Nagu Hitchens ja paljud teised ütleksid või on öelnud: sest mulle läheb korda inimeste vabadus, iseseisev ja (enese)kriitiline mõtlemine!

päev # 48

2011-10-04T12:58:00.000-07:00

Nii, 9ndal on essee tähtaeg ja tegin endale kava, et kui palju iga päev pean lugema-kirjutama... noh, peaks jõudma. Eile alustasin ja olen juba täitsa lainel...!
Sellega seoses ka järgmine pilt (pole ammu midagi nii geniaalselt-humoorikat näinud - vähemalt neile kes on näinud StarWars III-e:)):

Tahaks siia midagi mõistlikku kirjutada ka...
loen neiu S-i blogi ja mõtlen, et... milleks laterdada nii pikalt kui pigem kirjutada lühidalt ja siis kui on midagi öelda (see käib niisiis minu pihta, eksole). Siiani sellised blablabla sissekanded.
Paar muusikalinki, ilmselt mitte enamus "minu lugejate" maitse (va viimane, mis on Sirru maitse:)), aga... kuidagi sobib siia essee-kirjutamise kõrvale.
Cypress Hill - Rap Superstar ja Fort Minor - Remember the name.

Lisaks: uus intensiivkursus hakkas peale. "Radikaalne poliitiline filosoofia"; siiani tohutult huvitav! Ja huvitav seetõttu, et minu jaoks uus teema ja seetõttu on ka loengud huvitavamad...:)

***
Ma armastan islandi keelt! Täna õppisin uue väljendi: sæll og blessaður (kahju, et siia hääldust ei saa panna!; aga midagi sellist: "saeilth oh blessadürh" - esimese sõna lõpp pole kaugeltki nii lihtne ja eesti keeles pole sellist häälikut mis siia sobiks!), mis otsetõlkes tähendab "happy and blessed" ehk "õnnelik/rõõmus ja õnnistatud" ning mida kasutatakse vist teretamiseks... AGA... kehtis vist ainult siis kui naisterahvast teretada vms. Enamasti ütlevad nad lihtsalt "hei" vms.

(vastavad tähed - mida eesti tähestikus pole ("æ" ja "ð") - leidsin kui tippisin guugli-transleitorisse suvalisi sõnu, nt see:
"shop in the air was burning heavily between thousand miles and left for good when it was done fishing";
ja vasteks sain:
"búð í loftinu var brennandi þungt á milli þúsund kílómetrar og fór til góða þegar það var gert veiði").

Õnneks saan pr keele tundides veidi islandi-keelt kuulata. Jubedalt meeldib!

päev # 46 - järv Elliðavatn

2011-10-02T14:45:00.000-07:00

Nii, käisime täna sellise nimega järve ääres (Elliðavatn). Kaart:

Umbes selline nägi välja meie teekond. Alguses selle väiksema järve äärde, sealt hääletasime auto peale ja saime suurema järve äärde, jalutasime üksjagu mööda järvekallast ja siis veel edasi ja sealt kusagilt suuremale teele ning sealt saime kenasti auto peale (u 15 minutit hääletamist) ja tagasi Reykjaviki.

Mõned pildid tänasest:

Nii, kõik. Teab-mis-ilusaid pilte just ei saanud, esimesega olen kõige rohkem rahul. Need siin sellised pildid mis kiiresti ülevaadates esmalt silma jäid, pole väga olnud aega süveneda, et tehtud pilte põhjalikumalt ette võtta...
Nii ehk naa oli tore! Nägime JÄNESEID (üht valget, kaht-kolme musta)... panen siia ühe pildi ka, sest kui rääkida jänestest, siis see pole mingi vabandus, et "ei viitsinud pilti üles panna" vms:

Ja siis üht lindu, mis vististi olevat kotkas... ja veel üht lindu - kelle sain ka pildile - ja kes oli vist ronk vms. Ja kaht ratsaniku; ühel neist oli ka koer kaasas. Pluss ilusad-kirevad kevadvärvid ja võrdlemisi ilus ja soe ilm. Kui essee tehtud, siis tahaks veel ringi liikuda...!

Nii, lähen ja teen endale natuke süüa ja siis pusin oma pr keele kodutöö ära teha...

saturday evening...

2011-10-01T18:29:00.000-07:00

After watching pictures of several kind; after floating in musical and pictorial places... after sensing the imagination in a bit different way than before. Everything is all of a sudden anew, everything is reborn, everything is living... floating in the air, floating in the imagination... in the world; in the flesh - literally;
being born somewhere in each second, one way or another. One day or another.

...again, as it was the day before, but this time... more vividly. As if for the first time...

full of words, thoughts, poem-like formations... fragments...
full of life, perhaps, if you prefer it this way.

And you wish it never stops. Maybe it doesn't... it doesn't stop. I know...
because I believe you'll never leave... or if you do, you'll always be with me. Always... whenever I think of you...

(kaader filmist "Delta of Venus" (1995))

Need sõnad lihtsalt tulid, justkui iseenesest. Ja sedapuhku just selles keeles (mõneti... inspireerituna). Pärast paari-kolme filmi ja üht jalutuskäiku imepärases ja värvikirevas sügises.

***
Ma olen ehk kusagile selle listi postitanud, suurt see täienenud pole, kuid mõtlesin, et siia sobiks list mu lemmikfilmidest (taas kord):

before sunrise(!) (1995),
gone with the wind(!) (1939),
henry & june (1990),
delta of venus (1995),
tangled (2010),
last day of summer (2009),
last tango in paris (ultimo tango a parigi) (1972),
gainsbourg (Vie héroïque) (2010),
scusa ma ti chiamo amore (sorry, if i love you) (2008),
modern times (1936),
step up 2: the streets (2008),
steppin' up: save the last dance 2 (2006),
je te mangerais (2009),
requiem for a dream (2000),
the trial (1962),
north by northwest (1959),
breaking the waves (1996),
dogville (2003),
scarlet street (1945),
solaris (1972),
the magnificent rebel (1960),
mulholland drive (2001),
lucía y el sexo (sex and lucia) (2001),
(tim burton's) corpse bride (2005),
city lights (1931),
vertigo (1958),
psycho (1960),
the aviator (2004),
ace ventura 2 (1995),
stromboli (1950),
the truth about cats & dogs (1996),
inglorious basterds (2009),
the hours (2002)...

See pole küll täielik list ja viimasel ajal vaadatust on siin ilmselt midagi mainimata, aga iseenda jaoks ja tulevikus täiendamiseks toon ta siia ära. Filmid mida tahaks näha ja mis kuuluksid ehk samuti lemmikute hulka oleksid "Idioot" (Eesti, 2011), "Pina" (2011) ja ehk ennekõike Like Crazy (2011).

päev # 44

2011-09-30T16:27:00.000-07:00

Tänane ilm oli võrdlemisi tuuline; kuid siinsed inimesed - ja nii ka mina - suuresti vaid muigavad selle üle. Rääkimata veel sellest, et on võrdlemisi soe. Tuul säärases sügis-'soojuses' on pigem teretulnud ja värskendav; vähemalt mind äratas üles kui end hommikul kella 12st paiku kuidagi vedama ei suutnud saada...

Pesema, sööma... ja siis välja. Toidupoodi ja seejärel raamatupoodi. Täpsemalt: antikvariaati.
Ma armastan seda poodi, kogu oma stiilsuses, mida ma eelnevalt vaid põgusalt maininud olen. Tahaks selle poe sisemuselt ühel päeval ka pilti teha, et natukenegi anda edasi seda atmosfääri, mis seal valitseb...
osalt on see atmosfäär tolmune, eriti pärast kaht tundi raamatutes "püherdamist", mil sõrmed igatsesid kraanikaussi ja vett; osalt on see atmosfäär müstiline: nähes enda ees raamatute virnu, kõikvõimalikes keeltes (ennekõike jäid silma: islandi, inglise, prantsuse ja taani keeled), ja üksteise otsas olevaid kaste, mille avamine tundus olevat liiast ja mis näisid seal seisvat juba teab-kui-kaua.

Ehkki suur osa raamatuid (enamus) oli ilusasti riiulites ja sorteeritud, et ka neid teisi polnud keegi veel ritta pannud. Ju polnud lihtsalt ruumi... ja, tõttöelda, küllalt keeruline oli sealt midagi head leida. Maitseid on muidugi erinevaid, kuid ühes "korralikus" antikvariaadis on ka parasjagu "pahna". Ei, minu arvates pole ilmselt ükski raamat iial pahn... aga kuidagi peab ju neid aegunud psühholoogia raamatuid/õpikuid võid sõnaraamatuid nimetama. Saate aru küll.

Õnnekombel on õnnestunud sealt ka üht-teist leida. Näiteks eile Jean-Paul Sartre'i "The Transcendence of the EGO" - liigagi n-ö teemasse ja minu Husserli-essee kirjutamiseks asjalik raamat, hinnaks vaid 500 ISK ehk alla 50 eesti krooni. Ja täna...
oli aega ja otsustasin selle poe suht otsast-lõpuni ette võtta, niivõrd-kuivõrd selleks võimalust ja jaksu oli. Enam-vähem sai läbi kammitud, ehkki üllatusin tihti, et pealtnäha läbivaadatud riiul avaldas mulle järgmisel hetkel ikka ja jälle midagi uut (kuid need olid siiski erandjuhtumid - nii pime ma nüüd ka ei ole). Lõpuks, just vahetult enne sulgemist, leidsin midagi, mille üle olen täitsa rõõmus...: Michel Houellebecq' "Platform"!
Hinnaks vaid 500 ISK (jällegi, u 50 eek), samal ajal kui Tallinnas või kusagil mujal maksaks see tõenäoliselt 200-300 või rohkem eesti krooni.
Kui olin raamatu leidnud ja viskamas veel viimast pilku viimasele riiulile, just siis tuli üks poe müüjatest/omanikest mulle teatama, et nad hakkavad sulgema. Tahtsin raamatu eest maksta, kuid too ütles, et pole vaja, "jäta see endale kingiks". Ai, ma olin rõõmus, mitte üksnes tasuta raamatu (ja nende soosiva ning lahke suhtumise) pärast, vaid ennekõike seetõttu, et selle üldse leidsin!

Raamat on muide muidugi mõista inglise keeles (esimene peatükk "juba" loetud); ülikooli raamatupoes müüakse originaali "La Carte et le Territoire" (2010) - kuidas seda peaks tõlkima, "Kaart ja territoorium"? - mis on mul arvutis pdf-ina olemas, kuid mille lugemiseks ma muidugi võimeline pole (kui võimalik pusimine sõnaraamatuga välja arvata).

Ühesõnaga, Houellebecq on üks mu lemmikkirjanikke, siiani eriti raamatuga "Elementaarosakesed". Siiani on ta romaanid järgnevad:
1. Extension du domaine de la lutte (1994), eesti keeles: Võitlusvälja laiemine,
(nagu täna selgus, siis ingliskeelses tõlkes "Whatever" (!???))
2. Les Particules élémentaires (1998), eesti keeles: Elementaarosakesed,
(inglise keeles "Atomised", mis on mu meelest samuti veidi veider tõlge)
3. Plateforme (2001); inglise keeles "Platform",
4. La Possibilité d'une île (2005); inglise keeles "The Possibility of an Island" ja
5. La Carte et le Territoire (2010).

Viimase kohta olen üksjagu (halba) kriitikat kuulnud, aga... siiani on esimesed kaks teost loetud, nüüd asusin kolmanda (täna soetatu) kallale... - ja algus tundub hea - ning ehk kunagi ka ülejäänud. Mitte, et Houellebecq mu ülim lemmik oleks, aga üks lemmikuid kindlasti, ehkki praegu vaid põhiliselt "Elementaarosakestele" viidates. Eks näis mida ülejäänud endast kujutavad...
Ahjaa, lisaks olen näinud tema tehtud filmi "La Rivière" (2001) (tlk "jõgi"), mis oli küll ilusti tehtud, kuid sisult jäi võrdlemisi segaseks... ja... okei, lisaks Tallinnas originaalidena:

Rester vivant, méthode, La Différence (1991) ja
La Poursuite du bonheur, poèmes, La Différence (1992)
mida niivõrd-kuivõrd uurinud-puurinud olen.

Michel Houellebecq:

Ma ei teagi miks ma seda nüüd kirjutasin. Lihtsalt... niivõrd fantastiline tunne on lugemislainel olla! Ja mitte ainult mitte-kohustuslik kirjandus, vaid ka kohustuslikku olen jõudnud üksjagu süveneda.

...olles seal antikvariaadis... või ülikooli raamatukogus... oleks vaid aega; iga käestpandud raamatuga tunnen 'kahetsust', et kõike ei jõua lugeda. Seda ka erialaliselt: üha enam hakkan tunnetama kuivõrd kõiksugu kokkuvõtetest ei piisa; ja eks ta ju nii on, et magistrantuur eeldab siiski võrdlemisi põhjalikku tundmist kuni pisidetailideni välja. Aga see on hästi tore!

Pilt mu väikesest raamatuvirnast (suurem osa muidugi mõista Eestist kaasa veetud, väike osa laenutatud/ siit saadud):

Lõpetuseks üks lühifilm, mis mu meelest on küllalt geniaalne ja hästi tehtud:

Ja see ja see video MJst, mis mulle silma on jäänud. See miski, see säde, mis temas oli kui ta tantsis... see on nakkav; ja see miski panebki inimesed tõeliselt elama! Minu meelest vähemalt:)

Netiühendus jälle veidi jupsib ja - pealegi - 9. kuupäev on essee tähtaeg, nii et ma pole kindel millal siia järgmine kord midagi kirjutan.

PS1: juba on möödumas septembrikuu, aeg läheb ikka kiiresti!
PS2: Ice Age 3 on päris tore film ja kohati sain pisarateni naerda kõõksuda kui seda üleeile õhtul arvutist vaatasin...:) Naer peab kuuluma elu juurde. Ja naer ja teatav optimism on tihtilugu (et mitte öelda alati) osa kunstist, ka kõige traagilisemast; või nagu ütleb Gilles Deleuze:

"Yes, the essence of art is a kind of joy, and this is the very point of art. There can be no tragic work because there is a necessary joy in creation: art is necessarily a liberation that explodes everything, first and foremost the tragic. No, there is no unhappy creation, it is always a vis comica. Nietzsche said: "the tragic hero is happy."

(Desert Islands and Other Texts, 1953-1974, (2004) lk 137 pdf-versioonis)
Ehkki sõna naer/ rõõm/ joy asendaksin ma sõnaga elu ja lisaksin sellele teatava... elujõulisuse ja "traagikat-unustava" varjundi.
Või kuidas iganes seda ka nimetada; või... või midagi sellist.

Edit:
Veidi youtube'erdades leidsin ühe päris mõnusa lühifilmi. Idee pole teab-mis geniaalne (ja ehk ei peagi olema!), aga mulle meeldis kuidas see tehtud oli (kristlik film, muide):

Ja teiseks see film. Teemalt "ülepingutatult lihtne" - st juba algusest võrdlemisi etteaimatav ja justkui 'äärmuslik musternäidis' (nagu ma paljude von Trieri filmide puhul ütleks)... aga iseenesest ju küllalt hästi välja mängitud.

Üks lemmikuid on muidugi ka ühes varasemas postituses mainitud "The Plan":

Ja tegelikult veel üks-kaks filmi mis on youtube'ist silma jäänud, ühe nimi oli "Signs", teise - ja ühe lemmikuma - nime pole enam paraku meeles. Peaks kunagi üles otsima.

Rääkides... filmide ennustavatusest/ ennustamatusest, siis leidsin sellise filmi, pealkirjaks Lovefield. Kui vaatate, siis vaadake kindlasti lõpuni. Peaks ütlema, et vägagi geniaalne!!!:)

päev # 41

2011-09-27T15:59:00.000-07:00

Nii, teisipäeva õhtu on kätte jõudnud. Esiteks katsun siia panna mõningaid pilte. Esiteks 24ndast kuupäevast (möödunud laupäev).
"Bad Taste" muusikapood:

Samal õhtul toimus Reykjavikis üritus, kus couch surfing'u raames sai vaadata "võõrastes kodudes" lühifilmide kogumikke. Tahtsin viimasele minna, jätsin kaardilt meelde kus koht peaks asuma, aga... jajah, oskasin ikkagi ära eksida. See-eest avanes ühel hetkel ees vaade merele, läksin edasi-edasi ja muuhulgas avanes järgmine vaade:

Niisiis ei kahetse, et filmile ei jõudnud:)
Tagasi jalutades tegin pilti meie ülikooli raamatukogust; on ju ilus! Ilmselt plaan sinna homme minna ja hakata projekti ning essee jaoks materjali vaatama...:

Samuti üks õhtune pilt ülikoolist:

Ja linnaliiklusest (sillalt pildistatud):

***
Need olid niisiis pildid 24ndast. Vahemikus 24-25 vaatasin üht prantsuse filmi ja samal ajal järk-järgult torgatas pähe ning arenes mõte lühifilmist. U tund-kaks ja 3 lk võrdlemisi läbimõeldud skript kirjas. Täna veel veidi täiendasin seda.
Niisiis... kui tagasi Tallinnasse tulen, siis plaan katsuda see teoks teha; lõpuks ometi esimene-läbimõeldum filmiidee! Tõotab tulla u 5-10 minutit. Film on plaanis lõpetada lauluga: Serge Gainsbourg "La décadanse", mis on üks mu viimase aja taasavastusi pärast Queeni. Aga mitte seepärast ei plaani ma seda laulu sinna panna, vaid sisu ning sõnade poolest sobib justkui valatult. Aga eks seda siis näha ole!
Tunnistan, olen selle idee asjus veidi kärsitu. Aga on, mida oodata:)
(loodetavasti õnnestub!:))

***
Esmaspäeval prantsuse keele tundi andis 'päris prantslane', väga super oli! Ehkki meil klassis kaks prantslast, kellega nädalavahetusel kokku sain ja veidi oma pr keelt harjutasin; samuti ühe siin hotellis elava tüübiga, ühel õhtul umbes kolm tundi katsusime üht teost tõlkida. Ka täna rääkisime veidi, prantsuse-inglise segu, millest enamus oli siiski muidugi inglise keeles... AGA, hakkab juba looma:)

***
Pilte tänasest.
Tavaline-tüüpiline turistikas ja olen selle nurga alt varem pilte teinud, aga mu meelest kuidagi õnnestunud (ehk värvide poolest):

Täna otsustasin enne loengut üles otsida Simon'i soovitatud antikvariaat-raamatupoe. Lõpuks leidsin. Fantastiline koht!
Enamus raamatuid küll islandi keeles, kuid üksjagu ka ingliskeelset kirjandust (Islandi raamatupoodides on üldse palju ingliskeelseid raamatuid); plaanin sinna veel tagasi minna.
Esiteks võib-sealt väikese tuhnimise tagajärjel nii mõndagi leida; teiseks on hinnad täitsa talutavad; kolmandaks mulle meeldis selle poe atmosfäär (palju raamatuid oli ilusti sorteeritud-kategoriseeritud, aga leidus ka palju segadust ja raamatuvirnasid, mis minu jaoks oli suisa esteetiliselt ilus vaatepilt)!
Mõned pildid sellest poest (või vaateaknast, mis oli kõiksugu kraami täis kleebitud):

Tõsi, leidsin sealt ka ühe ostmiskõlbuliku raamatu. Sisult puudutab kunstiajalugu. Hinnaks vaid 900 ISK ehk siis veidi alla 90 krooni. Tundub väga asjalik ja olen seda veidi ka jõudnud lugeda!

Edasi. Niisama mõned tänavapildid:

...ja huvitavad aknad-seinad-poed Reykjaviki tänaval:

Niisama jäi silma see vaade:

Kõik niisiis Reykjaviki kesklinnast. Ka see:

Nagu näha hakkab "ka siin" sügis saabuma. Eesti oluga ei oska ma muidugi võrrelda, aga siiani on siin üldjoontes võrdlemisi ilusad ilmad olnud; kuid sügis hakkab endast nüüd üha enam märku andma...

Lisaks viisin täna oma prillid parandusse, kui kõik läheb hästi, siis kruvi vahetus pidavat minema maksma 500 ISK-d ehk siis u 50 krooni (jajah, arveldan endiselt kroonides), mis on ju tegelikult peaaegu muidu. Eks näis, homme pidavat kl 12ks valmis olema, nii et enne loengut astun läbi...

***
Tegelikult tahtsin kirjutada veel...
näiteks sellest kuivõrd tihti trenni tegevaid ehk jooksvaid inimesi siin tänaval kohtab! Pole palju vaja jalutada et näha, et taas keegi mööda sörgib. Islandlased näivad ses asjas tohutult terivslikult elavat ja on liigagi hästi vormis.
Samas on rõõm näha, et siiani pole vist väga jõudnud see "kõhna-tibi-kultus", mida nt Tallinnas kohata võib. Inimesed on mõnusalt normaalkaalus, et lausa ilus vaadata!
Tänaval kohtasin üht reklaami, mille kohta Eesti tingimustes võiks öelda, et... harjumatu, ometi oli neiu pildil igati normaalkaalus.

Mäletan seika Viru Keskuses: teiste seas jäi silma mannekeen, kes tõesti oli tavasuuruses, ehk siis elusuuruses. Ta jäi silma, sest silmad olid harjunud nonde teistega... kui täpsemalt vaatate, siis vahest märkate, et tüüpilised mannekeenid on niivõrd kõhnad-haprad, et kui kujutate nende asemel ette päris inimesi, siis noid küll leidub, kuid mina nimetaksin neid suisa anorektikuteks.
Tegin tollest reklaamist ka pilti, kuid praegu ei viitsi seda üles laadida ega üles otsida.

Te võite muidugi sel teemal mulle vastu vaielda ja ehk oleneb mida keegi "kõhnaks" peab vms, aga üldjuhul ma usun, et nõustute mu jutuga.

***
Inimeste - ja tänavapildist - puhul on näha, et nad on küll stiilsed, samas parajal määral stiilsed, et üldjuhul ei hakka otseselt silma. Ma ütleks, et siin ei kohta väga või peaaegu üldse seda, et "keegi püüab välja näha nii- või naasugune", nad on nemad ise. Ja see on tohutult mõnus!

***
Lõpetuseks ja ehk isegi ennekõike tahtsin rääkida pikemalt raamatutest ja üldse nt õppimisest, muuhulgas tsiteerida neiu Siretit, kuid praegu ma seda siiski ei tee, sest siis veniks postitus liiga pikaks ja oleks ka temaatiliselt liiga hakitud. Lisaks viis see piltide üleslaadimine ja muu jutt veidi teisele lainele.
Aga millalgi-varsti jälle...

Ahjaa, Reykjaviki tänaval on siuke sein/seinad:

(jajah, tüdrukud/naised)

Praegu lõpetan ja pole kindel millal uuesti kirjutan. Umbes pooleteise nädala pärast on esimese u 10 lk essee tähtaeg, nii et nüüd läheb õppimiseks kätte ära... aga see on tore!:)
Hetkel aga kibelen täna soetatud raamatut lugema...!

päev # 37 - Esja

2011-09-23T15:58:00.000-07:00

Nii, varsti saabki juba 40 päeva täis. Igaljuhul: täna käisime Esja mäel ja tulime tagasi häälega (bussiliikluses oli 3 tundi pausi). Meid oli neli, hääletamiseks jagasime oma tagasihoidliku grupi kaheks ja... üheaegselt kaks autot võtsid meid kohe peale!
Jaa, tundub et Islandil hääletamine on täitsa variant:)

Hiljem katsun siia ikka rohkem pilte panna, aga praegu piirdun ühega:

Enne seda katsun veel pesu pesemisega ühele poole saada ja ka ise pesus ära käia.

***
Nii, (pikema jututa, aga a) olen suht väsinud ning b) superlahe oli!) pildid:

Meie "sihtmärk":

Peaaegu tipus, hehe, isegi märk oli viltu, sest... noh, saate aru küll (kusagil siin olles helistas mulle mu emme:)):

Mu meelest üks õnnestunumaid pilte (ja siit on ühtlasi ehk paremini näha see kallak midamööda me pidime ronima (pildi vasakulpool nurgas, samuti ka eelnev pilt), sest ülevalt-alla pildistades tihtilugu ei saagi aru kas või kui järsk miski on; eriti 'tore' on siis kui puudub tee midamööda 'ringitades' üles minna ja kui peab otse ronima...:)):

Ja see oli vist juba tipus:

See on ka mu meelest üks õnnestunumaid:

Allaminek:

Ka kõige esimene pilt oli muide allaminekust.

Meie Esja mäe tipus (mägi oli muidugi suurem kui pildilt näha, eksole):

...pildi autoriks lätlanna Gundega ja ma pole talt veel pildi originaali saanud, seega selle versiooni mõõtmed eriti väikesed. Lisaks muidugi soovitus pilte avada nõnda, et parem klõps ja "open in new tab/window" vms.

Siia veel kaart meie jalutuskäigust (loe: eriti pingelisest ja väsitavast ronimisest):

Ja veel:

Kui õigesti mäletan, siis see sama viltune:

Ahjaa, üks ots (üles/alla)... ma küll aega ei võtnud aga tund või tund-pool läks vist kindlasti (pigem viimane variant)!
Esja kohta wikipedias.

Ning lõpetuseks pilt eelmisest päevast (22.09, neljapäev), ülikoolihoone:

Pilved on mu meelest märkimisväärsed!:)

Ja üks huvitav ratas Reykjaviki tänaval (kuupäevaks samuti 22.09):

Kuid nüüd küll lõpetan. Kell näitab siin juba veidi üle südaöö ja toon oma pesu kuivatist ära... Parajalt väsinud ka, sest teele asusime u kahepaiku ning tagasi u pool üheksa õhtul. Nüüd uni silmas ja jalad... noh, veel kannavad:)

Eks näis millal järgmine kord siia midagi kirjutan.

päev # 35

2011-09-21T16:23:00.000-07:00

Uhh, nett täna nii aeglane, et ime kui siia üldse midagi postitada saan. Aga... tahtsin lihtsalt jagada näidet islandi keelest:

Niisiis mõned põhiväljendid, millest esimene on juba mõnda aega täitsa käpas. Ai, kuidas mulle tegelikult islandi keel meeldib, ainult jubekeeruline!
Eriti tore oli muidugi tantsutunde islandi keeles kuulata (kuigi põhiline oli seal õpetaja imiteerimine, nii et polnud probleemi) ning prantsuse keele tunnid on samuti osalt islandi keeles. Kuid ka seal pole probleemi: õppejõud teab, et paar-kolm inimest vajavad teinekord ingliskeelset tõlget. Nii ehk naa on tore, sest islandi keelt on ilus kuulata!

Prantsuse keele kohta nii palju, et avastasin täna et üks tüüp siin - kellega võrdlemisi palju suhelnud olen - oskab juhtumisi prantsuse keelt. Nii et: jaa, temaga hakkan seda praktiseerima!!!
Lisaks on meil kursusel kaks prantslast, kellest ühega rääkisin ja saame ilmselt nädalavahetusel kokku; nõnda saab tema inglise keelt ja mina prantsuse keelt praktiseerida. Kummalisel kombel näib prantslastel tihtilugu inglise keelega tükk tegemist olevat.

Lõpetuseks, sattusin taas Julio Iglesiase laule kuulama ja sõnu kõrvale vaatama ning iseenda üllatuseks täitsa mõikasin juba midagi. Ilusad sõnad ja ilus laul:

Siit leidsin tõlke ja sõnad. Toon nad ka siia ära:

Je n'ai pas changé

Je n'ai pas changé
je suis toujours ce jeune homme étranger
qui te chantait des romances
qui t'inventait des dimanches
qui te faisait voyager...
Je n'ai pas changé
je suis toujours ce garçon un peu fou
qui te parlait d'Amérique
mais n'était pas assez riche
pour t'emmener à Corfou
(Refrain) / (Chorus)
Et toi non plus tu n'as pas changé
toujours le même parfum léger
toujours le même petit sourire
qui en dit long sans vraiment le dire.
Non toi non plus tu n'as pas changé
j'avais envie de te protéger
de te garder, de t'appartenir
j'avais envie de te revenir.
Je n'ai pas changé
je suis toujours l'apprenti baladin
qui t'écrivait des poèmes
qui commençaient par "je t'aime"
et finissaient par "demain".
Je n'ai pas Change
je prends toujours le chemin qui me plaît.
Un seul chemin sur la terre
a réussi à me plaire
celui qu'ensemble on suivait...

I Haven't Changed

I haven't changed
I am still that strange young man
who was singing love songs to you
who was inventing sundays for you
who was making you travel...
I haven't changed
I am still that guy a little bit mad
who used to tell you about America
but he wasn't rich enough
to take you to Corfu (Greek Island)
(Refrain) / (Chorus)
And you haven't changed either
still the same light perfume
still the same little smile
who said so much without actually saying a thing.
No, you haven't changed either
I wanted to protect you
to look after you, to belong to you
I wanted to come back to you.
I haven't changed
I am still the novice street artist
who was writing you poems
that started with "I love you"
and ended with "tomorrow".
I haven't changed
I am still choosing the road I please
Only one road on Earth
has succeeded to make me like it,
the one we were following together...

(kahjuks ei oska ega saa ma neid siia paralleselt /üksteise kõrvale panna)

Lisaks sebisin endale raamatu "La télévision", Jean-Philippe Toussaint; võrdlemisi lihtsas sõnastuses kirjutatud, nii et sõnaraamatu (google translater) abil täitsa loetav! Ühesõnaga, jah, selle keele ma ühel hetkel selgeks saan; ma lihtsalt niii armastan prantsuse keelt, seda kõla, seda kirjapilti...!
Praegu kõik. C'est tout! À la prochaine! (st see on kõik; järgmise korrani)

päev # 33 - street photography

2011-09-19T16:04:00.001-07:00

Vahepeal uurisin siukest asja nagu "fänavafotograafia" (street photography) ja hakkas huvitama. Ehkki... osana sellest kipub olema inimeste pildistamine, kuid mina isiklikult pole suuteline võõraid inimesi (luba küsimata) lähedalt pildistama. Kuid... nii ehk naa, pildistada või mitte, minu arvates on inimesed huvitavad.
Eriti nüüd kui see street photography silma jäi, siis vaatan ka inimesi kuidagi teise pilguga. Vist.

Igaljuhul tänasest mõned katsetused:

Viimase pildi puhul - mida muide pean (lisaks eelnevale kahele pildile) iseenda arvates üheks õnnestunumaks - oli omamoodi naljakas see, et pildilolev härra tegi ukse ilusti lahti, ja selle asemel, et daamid sisse lasta, jalutas ise esimesena kohvikusse (kahju, et ma nõks hiljem pilti ei teinud!).

Kohviku nimi nagu näete Café Paris! Jaa, sinna peaks ühel hetkel sisse astuma! La vie est belle.
Kusjuures täna käisin esimest korda siinses prantsuse keele tunnis - täielik vaimustus! Õppejõud jubekift ja... selle keele ma ühel hetkel selgeks saan; kuid nii ehk naa on pr keel miski, mida ma tõega naudin:)

Seoses pr keelega otsustasin oma neti.ee-na avaneva nn default kodulehe asendada Libération saidiga. Üldiselt tundub, et hakkan juba midagi taipama sest pr keelest ja see tundub olevat hea asi, mida aeg-ajalt sirvida.

Kuid veel mõned pildid tänasest (sedapuhku värvilised):

Selline vaade avanes hommikul köögi aknast:

Reykjaviki kesklinna pargi järv (pr keele tunnist tulles) :

Ja seal läheduses nood "hiigelpardid", üks neist kavalalt piilumas:

Seoses pr keelega: kui õpikut lehitsesin, siis jäi silma ühe filmi n-ö plakat, filmi nimeks "L'enfant" ("Laps") - treileri järgi tundub huvitav: Selle peaks ära vaatama!

Lõpetuseks lihtsalt üks ilus pilt, mis jäi silma [ta ise tunneb end ära kelle:)] blogi sirvides:

(art by Earl Moran, posed by Marilyn Monroe c. 1948)

Praegu kõik. Täna oli tore päev!
À bientôt!

päev # 31 - Golden Circle tripp!

2011-09-17T15:21:00.000-07:00

Niisiis sai täna läbi tehtud tuur "Golden Circle"; internetist selgus hiljem, et mõned asjad olid seal varasemalt veel kavas olnud, kuid seekord siis sellised külastused.
Esiteks üks video tänasest päevast: geisrist nimega Strokkur, kohas nimega Haukadalur (soovitav avada eraldi aknas; - nii nagu ka piltide puhul vähemalt minu arvutis jäävad nad poolikult näha, ehk siis parem pool on kusagile kadunud. nii et eraldi piltidel (ja videol) klõpsimine on ehk kasulik kui on soov asja lähemalt kaeda):

Naatuke pikem oleks võinud olla, aga mis seal ikka.

Ja pilte, ehk siis suht paremik (praegu pole jaksu rohkemat siia kirjutada, ehkki juttu ilmselt jätkuks, et kus ja mis käidud):

Ja see sama geiser:

Ja mina:

Mmm... lisaks... tegin kaks sellist pilti, must-valgena sobis nagu parem, aga teine versioon sellest on mõningaste photoshopi katsetustega (ja ma ei suuda otsustada kumb parem on):

Ja veel sellest stiilist:

Praegu tulid kõik pildid läbisegi, aga polnud väga jaksu neid kronoloogilisse järjekorda panna. Kuid lühidalt: käisime ühes kitsefarmis (niivõrd-kuivõrd seda farmiks saab kutsuda), siis ühe suurema kose juures, seejärel geisrid ning seejärel koht, kus oli näha kuidas (Ameerika, Euroopa/Euraasia) mandrid omavahel on lahku liikunud... 2 cm aastas... ehkki teaduslikult olevat see keerukam, kuid, jah.

Viimasest paigas on tehtud vaid üks pilt, sest fotoka aku sai paraku tühjaks (siit moraal: isegi kui oled kindel, et "peaks" pidama, siis enne siukest reisi tasub ka igaksjuhuks täis laadida!)...
üldiselt mõtlen, et siinsete hindade kohta see u 500 eeku sellist tuuri arvestades pole just palju; nii et natuke kaalun, et kunagi võiks selle siin veel ette võtta. Nt talvepoole, siis on kindlasti kõik teistsugune... - kuigi täna oli ideaalne ilm!

Mis akusse puutub, siis, jah, oma 4-5 suht ideaalset pilti läks selle nahka. Aga noh... pilt pildiks, peaasi oli tore sellistes kohtades olla!

Homme loodetavasti uus katse Esja mägedesse ronima minna...:)

päev # 30

2011-09-16T16:15:00.000-07:00

Nii, ma pole siia enam "ammu" postitanud. Põhjuseid on mitmeid. Kooliasjadega on tegemist olnud; netiühendus hakkas siin jupsima, nüüd on vist taastumas, aga võimalik, et seetõttu, et üleval käib mingi reedene-läbu, mistõttu leidub väheseid, kes netti kasutavad...

...üks neist, nagu näha, olen mina. Ei viitsi minna. Ja õnneks sellest "east" olen väljas kus lihtsalt sotsialiseerumise pärast ja viisakusest kusagile seltskonda sumbun (aastaid tagasi tuli seda veel ette). Nagu on kuulda, siis vist suht joomine. Võib-olla hiljem korraks piilun ukse vahelt sisse ja ütlen 'tere' vms... [puht huvipärast, et kuidas saab nii võrdlemisi valjult pidu pidada!?]

Muuhulgas olen taas-avastamas natuke elektroonilisemat muusikat. Nt see laul ja siis see. Nimed ka, iseenda jaoks, et hiljem üles leiaks kui videod ühel hetkel nt maha võetakse vms.
Esimene: Aruna feat. Mark Eteson - Let Go (Radio Edit);
ja teine: Alexunderbase - Privacy [Official Video].

Varasemast on üks lemmikuid (call me 'mainstream', if you will) Basshunter. Ja eks neid teisigi. Vahel kuidagi istub siuke värk... ainult pole sellesse eriti süvenenud ja usun, et on võrdlemisi paremaid asju neist mille lingid just panin.

AGA üha enam satun vaimustusse fotograafiast. Nt üks galerii, mis täitsa lummas!
Eriti nt see ja see pilt. Ja see!
Õigupoolest pole seda jõudnud eriti sirvida ja kindlasti on seal ka palju muud, aga need olid esimesed mis silma jäid. Tegelikult... minu meelest on kõige huvitavam inimesi pildistada. Vähemalt praegu mõtlen nii.

Nüüd on küll suht mannetu enda piltidest rääkida, kuid tagantjärele panen mõned üles:

Lugeja Stockholmi lennujaamas, 18.08.2011:

Haha, võte kolm korda arvata (jajah, wc-paberi rull; niisama); samuti 18.08.2011:

Nii, natuke mõistlikum pilt - Islandi Ülikool:

ja Reykjavik:

KUSJUURES praegu avastasin, et... kõik mu pildid mis on tehtud pärast Munadarnes'i - ehk siis Reykjavikis - on kusagile kadunud!:/
Osad õnnestunumad küll õnneks arvutisse kopeeritud ja need n-ö kõige õnnestunumad samuti kenasti kausta salvestatud ja olemas, seega ei tunne ma, et oleksin millestki ilma jäänud... aga, jah, kummaline. Korraks ma kopeerisin nad kõik arvutisse ja siis tagasi, ju siis jäi midagi kahe silma vahele, vale klõps valel ajal, vms.
Nagu öeldud: õnneks ei tunne ma, et oleksin siin Reykjavikis väga asjalikke pilte teinud ja saan siin veel 3 kuud olla, et neid teha, nii et chill:)

Homme lähme nn Golden Circle tripile. Juba kell 8.00 hommikul läheb buss. Kolmepaiku tagasi. Ma usun, et see saab tore olema!:)

päev # 26

2011-09-12T15:27:00.000-07:00

Aeg läheb ikka kiiresti, juba 26s päev (st neljast kuust peaaegu üks kuu täis)!

Igaljuhul: eksam läks vist isegi võrdlemisi kenasti. Ehk on see mingi "retroaktiivne enesepete", kuid praegu tundub küll, et a) üsna talutavalt; b) kaelast ära (loodetavasti!)).
Nalja sai ka.
Üks eksaminand G. kirjutab tööd, äkki ütleb Mike'ile (meie professorile), et "Mike, I'm running out of tea... can you get me some...?"
Mike tuleb ja võtab tassi.
Üks teine eksamikirjutaja samal ajal: "Mike, I'm running out of answers, can you..."
:D

Nii et siuke lugu. Nalja peab ka ikka saama. Aga, jah, kolm tundi kirjutamist ja lihtne see just polnud. U nädala pärast selguvat tulemused, eks siis näis...

Aga tänasest pilte (jällegi suht suvakad, seekord pildistasin skulptuure ühes väikeses pargis, eksamilt tulles niisiis):

Móðir og barn (Ema ja laps, 1979, skulptor: Tove Ólafsson, s 1909):

Ja jälle Pomona:

Näete, ei ole viimasel ajal häid pilte saanud:/ Pole ausalt öeldes seda pildistamist väga tõsiselt võtnud ka (pole väga aega ka olnud), pigem sellised möödaminnes pildid.
KUID laupäeval ootab ees Golden Circle tuur (lootkem seks ajaks ilusat ilma!) ning hiljemalt reedel on plaanis Esja mägedele ronima/jalutama minna... niisiis mõned seiklused ootavad ees. Nii seikluse kui piltide mõttes.

Aga panen siia ühe varasema ja minu arvates siiani ühe õnnestunuma, sellest niisiis värviline versioon, mis varem oli mustvalge:

Olgu öeldud, et mulle endale meeldis/meeldib siiski mustvalge veidi rohkem.
Praegu kõik, homseks üks mini-ettekanne ette valmistada ja... jah.

Ahjaa, muidu olen (taas-)avastamas Mozartit:

Ja homme saan EHK tantsida! :)

Edit:
Nii, kell saab kohe üks öösel. Lugesin veel u 15 lk Alasdair MacIntyre'i raamatust "A Short History of Ethics" (lisaks kohustuslikule Husserlile, mis on homseks) ja peab ütlema, et mind hakkab see teema üha enam huvitama. Kogu see teema, mida ma siin nüüd kaks suvekooli õppinud olen ja ka käesoleva semestri.
Kuidagi eriti südamelähedane tundub olevat Aristotelese eetika (see köitis juba eelmisest suvekoolist). Kummaline: mina ja Aristoteles!? Aga... seal täitsa on midagi. Ja Aristotelese n-ö kaasajastaja Alasdair MacIntyre, kelle kohta tuleb semestri jooksul veel üks süvakursus. Huvitav-huvitav.
Ma armastan seda jätkuvat üliõpilaselu ja avastamist:)

Ja nüüd magama...

päev # 25 - 9/11

2011-09-11T14:21:00.000-07:00

Nii, 9/11/2011 näib olevat nüüdseks kenasti möödunud. Veidi isegi kartsin... noh, teate küll, miks... samas mitte väga, sest... me elame siiski 21. sajandil ja turvanõuded peaksid nüüdseks liigagi kontrolli all olema.

Ehkki kes teab kui palju siin üldse 'turvanõuded' loevad. Olen vägagi kriitiline kõiksugu vandenõuteooriate suhtes, kuid... - ja ma pole selle üle eriti viitsinud oma pead vaevata - too 11. septembri juhtum 2001 aastal on üsnagi kahtlane. Täna sattusin vaatama üht videot:

mis vähemalt mu enda jaoks mu kahtlusi kinnitas. Jah, ma usun, et igasuguse vandenõusteooria pooldaja võib öelda lauseid stiilis "mõelge loogiliselt!", "vaadake, kas te ei näe!?"... aga samuti ütlen seda mina ja loodan, et n-ö puhas mõistus räägib selle poolt, isegi kui tegemis on leeriga, kus osad arvavad üht, teised teist. Ja ega minagi ses asjas praegu 100% kindel pole, aga... suht kindel siiski.
Ehkki see video suht tihti kordab iseennast, siis ehk väärt vaatamist. Mind veenis ja - nagu öeldud - tõttöelda tundus ka varem asi veidi kummaline.

Kui see vastab tõele (ja ma pakuks, et pigem vastab), siis on tore tsiteerida toda filmi:
"This is highschool physics and our whole society is being lead to believe that these fundamental laws of physics, hard science, don't apply anymore.
I think that should really frighten all of us."

Ja mida kosta selle peale kui kõik insenerid räägivad justkui ühest suust ja näitavad paralleele, et juhtum sarnanes üksühele lõhkamisega. Kusjuures, mulle tundub, selleks ei ole tarvis olla füüsik või insener, nende jutt tundub tõesti loogiline (vahest veendute selles kui olete video lõpuni vaadanud)!

Näiteks mainiti seal pilvelõhkujat, mis oli leekides (minu mäletamist mööda) u 17 tundi ja ikka püsis püsti, kuid WTC7 kukkus kokku juba pisemategi tulekahjude tagajärjel.
Ja et puht keemiliselt pole võimalik, et säärane konstruktsioon (WTC1 & 2) niimoodi üles sulab ja kogu ulatuses "pehmeks muutub"; liiati veel seetõttu, et säärased hooned on (nonde inseneride kinnitusel) ehitatud vastu pidama säärastele juhtumitele...
(mis WTC puhul on ju isegi loogiline, sest "kõike võib juhtuda", nagu ka juhtus)

Mis kõik ühtlasi seletaks ka seda, miks tuletõrjujad nii vapralt majja läksid, sest tõenäoliselt teadsid justnimelt nemad küllalt hästi, et viimane asi mis juhtuda saab on see, et too ehitis kokku variseb.
Aga mis ma sest ikka ümber jutustan; kui aega-mahti, vaadake ise videosid ja otsustage ise.

Jne. Muide asjalikum video tundub olevat siin. Ja siin ka ehk midagi vaatamist väärt.

Vahemärkusena, eelnevat arvesse võttes on see artikkel eriti kummaline. Väga võimalik, et lause on kusagilt kontekstist välja rebitud vms.
Tänapäeval peab ikka tublisti olema kriitikameelt, et jõuda jälile n-ö "tõele", ja isegi kui seda kriitikameelt juhtub olema, isegi siis pole asi alati kindel. WTC-juhtum on ses asjas mu meelest üks keerukamaid näiteid.

***
Ma küll ei taha sellest rohkem laterdada, kuid mainin ära juhtumi 10 aastat tagasi oma unenägude kohta. See võib olla muidugi uudis üksnes neile, kes mind isiklikult ei tunne kuid kes mingi nipi läbi on sattunud mu blogi lugema.

Olen äärmiselt skeptiline kõiksugu selgeltnägemiste vms suhtes ja olen valmis mõtlema, et see võis olla puhas kokkusattumus, kuid u kuu aega enne juhtumit nägin kolmel ööl järjest unes lennuõnnetusi. Pole neid ei varem ega hiljem näinud.
Esimesel juhtumil olin Tallinnas, Lasnamäel asuval jalgpalliväljakul (elasin kunagi Lasnamäel) ja nägin kuidas üks suur reisilennuk silmapiiri taha kukkus ja kuidas suur suitsupilv majade tagant õhku tõusis (meenutas pigem tuumaplahvatust).
Järgmisel ööl olin seal samal staadionil kui üks väiksem lennuk minust mööda lendas ja sama staadioni peal alla kukkus. Killud vihisesid minust mööda.
Viimasel ööl - ja unenäos - olin ise lennukis ning kukkusin lennukiga vette. Viimasest rohkem ei mäleta. Kuid, nagu ehk tihtilugu, need tundusid kuidagi eriti reaalsed...
ja kuu aega hiljem seda sündmust telekast nähes tundsid teatavat õõvastavat "äratundmist".

*
Eile õhtul ma isegi väga ei mõelnud, et täna saab 10 aastat sellest juhtumist... eks kusagil alateadvuses ikka teadsin, korra ju mainisin seda ka blogis, kuid tegu polnud kaugeltki mitte teadliku teadvustamisega, et nii on.
Igaljuhul juhtusin täna öösel nägema kummalisi hirmusid, mida ma naljalt ei tunne ja millele naljalt ei mõtle ja mis üldiselt pole probleemiks. Nad kõik olid kuidagi ülepaisutatud ja kõik koos.
Muuhulgas - ja ei saa öelda, et see mu hirmude alla kuuluks - nägin unes, et äkitselt sain teada, et mul on vaid päev-kaks elada. Tundsin puht füüsiliselt justkui oleks mul jube haigus, mis on olnud juba aastaid või aastakümneid ja mis on äsja lõkkele löönud ja nüüd äkitselt korraga välja tuleb. See uni oli suht hirmsalt reaalne!
Unes justkui elasin ka kenasti järgmise päevani, mil mõtlesin, et "uhh, veel elus!" ja tundsin kuidas enesetunne on siiski natuke parem. Kuni hommikuni, mil avastasin, et see kõik oli siiski uni...

Ma ei tea miks ma seda räägin. Nagu öeldud, ma ei usu väga sellistesse asjadesse, kuid... huvitav on - ja see on mu meelest loogilisem seletus - kuidas alateadvusest mingid asjad kõiksugu sündmuste puhul üheks tervikuks kuhjuvad ja siis unenäos ilmsiks saavad. Ainus erand on minu jaoks olnud too esimene lennuõnnetuste seeria mida esmalt mainisin ja mida ma ei oska kuidagi seletada.
Ülejäänud unenäod on mu meelest 'puht-kultuuriliselt' seletatavad. Ehkki, jah, see on libe pind, see "unenägude tõlgendamine", kuid see on miski, mille inimene võib minu arvates subjektiivselt ära tunnetada...

...näiteks mäletan end kunagi nägevat unes üht juhtumit, mis päeval toimus, kuid justkui mõtteis alla surutud sai. Unenäos aga tuli kergelt ülevõimendatuna taas esile.

***
Rõõmsamaid teemasid ka.
Õigemini: natuke bad news: mul on homme eksam (sarjast "ma ei taha sellest rääkida!"). Ehkki... hakkan vist juba vaikselt sotti saama ja väga ei kardagi... kohe loen edasi oma asju.
Good news: ehk saan varsti tantsima! Siin on mingid trennid mille hind ei ole just kõrge ja kus saab ilmselt suisa mitu korda nädalas käia!:)

Igaljuhul ilmselt hiljemalt teisipäeval chekkan selle järele.

Lõpetuseks üks suvaline pilt:

(pildil: üks meie seast pani õue üles nööri ja riided sinna kuivama. leidlik rahvas meil siin:))

Sarjast "selline kommuunielu on tore".

Edit:
lõpetuseks üks taas-avastus:

Vana-hea Mozart ja kõrv puhkab ja naudib seda...; ja on niivõrd tore, et selliseid fantastilisi asju on loodud ja fantastilisi inimesi elanud ning elab praegugi (ja selleks, et olla fantastiline, ei pruugi olla 'geenius', vähemalt mitte selles tavamõttes)!
(ma vist - või päris kindlasti - lihtsalt armastan inimesi:))

***
Ahjaa leidsin päris hea pildigalerii vaadetest Reykjavikile!

päev # 24

2011-09-10T14:22:00.000-07:00

See postitus on tehtud lihtsalt seepärast, et mul on kopp ees lugemisest. Mitte, et ma nüüd üüratult palju lugenud oleksin, kuid suvekooli ajal sisse sattunud aukude tõttu oli siin ikka üksjagu peamurdmist. Ja on ka homme.
Esmaspäeval eksam. Õnneks suht mõistlikud küsimused siiski, kuid palju on veel ette valmistada ja ilmselt jääb aega puudugi... (jaa, viimase-minuti-mina, eksole)
See on üks neist eksamitest mille puhul on tunne, et 'tahaks kaelast ära saada'.

Üks pilt varasemast:

Niisiis luiged ja kõiksugu mõõdus pardid. Päeval, mil sai Chomskyt kuulamas käidud. Nii ja naa, kestis ainult u 40 minutit ja küsimuste-vastuste vooru ei tulnudki. Ma ei oskagi seda tagantjärele rohkem kommenteerida, iseenesest oli tore ka oma silmaga see tegelane ära näha (nt Foucault suhtes - kui ta veel elus oleks - oleksin ma ilmselt vägagi sillas olnud).

Täna käisime flea-marketis ehk kirbuturul, mis on ainult nädalavahetuseti lahti:

Jällegi täiesti suvakad pildid. Nii et mitte midagi asjalikku.

Ainus asi mis on ehk märkimist väärt on uudis, et üks seltskond läks täna Esja mägedele... niisiis mäestik, mis asub u 10 km kaugusel Reykjavikist ja nagu ma aru sain, siis see sama mida on siit üle veesopi sisuliselt ka kenasti näha...
oleks täna aega olnud, oleks kaasa läinud! Kuid rääkisime paari kaaslasega - kellega kirbuturul käisime - , et hiljemalt reedel võtame selle treti ette!
Jaa, kuidas ma seda aega ootan (kui siis ilm vähegi talutav on). Kusjuures täna oli täitsa ilus, päike paistis ja täitsa soe!

Praegu lõpetan. Vabandan suht sisutu-blablabla-jutu ja üsna suvakate piltide pärast... lihtsalt pidin vaheldust saama! (teised variandid oleks olnud a) jalutama minna, b) süüa teha. ehk võtan seda veel ette. ehk, kui viitsin... aga hästi ei viitsi).
Kogu lugemishoos ja vahepeal Eestis tehtud pilte vaadates hakkasin isegi kergelt puudust tundma ja tegelikult rõõmuga mõtlema, et tore on siin olla, kuid tore on ühel hetkel ka tagasi minna... eee... tulla:)
(noh, siis kui 'päevaloendur' saab u 120 peale)

Edit:
nii, kell näitab 00.32 ja juba 11. september 2011 (mnjah, "naljakas" kuupäev).
Igaljuhul... käisingi jalutamas ja nägin (vist esimest korda elus) virmalisi! Ehk northern lights, nagu nad siin ütlevad. See oli lihtsalt super!
Tegin ka mõned pildid; häid pilte ei saanud, aga midagigi:

Viimane selline tumedam pilt, aga mulle suht meeldib:

Ja päris huvitav tekst politsei maja seinal:

Nii, nüüd unedemaale ja homme tarvis taas tubli-tubli olla...!

päev # 22

2011-09-08T14:53:00.000-07:00

Eelmine postitus oli teisipäeval, siis kui sain Tanjaga kokku ja jalutasime mööda Reykjaviki ringi. Oi, siis oli ilus ilm, suisa suvine, päike paistis ja kui mõned tuulehood välja arvata, siis võinuks täitsa t-särgiga käia!

Nimelt muutlike ilmade kohta seda, et... ma ei tea kas asi on ilma muutuses, aga sellist ühtset sooja vms on keeruline leida, sest kui ühes kohas on palav ja tuuletu, siis järgmise nurga peal on tunne, et võiks jope selga tõmmata.
Igaljuhul, jah, see oli teisipäeval.

Aga kolmapäeval: külm-tuuline ja mu arvuti järgi koguni u 7 kraadi. Päris jube kohe ja olen rõõmus, et haigeks ei jäänud (kui õrn-väike ja sisuliselt olematu nohu välja arvata, mis ilmneb enamasti aevastustega. ja aevastada mulle iseenesest meeldib:)).
Täna - neljapäeval - oli samuti suht niru ilm, ehkki leebem. Ühtlasi (et kavatsen pr keele kursust võtta) muretsesin endale täna pr keele õpiku koos cd-plaatidega ja puha, kulub ära (siin on nimelt komme õpikuid osta ja muud varianti vist väga polegi)!

Muuhulgas sain teada, et see alkohoolne 'jook' mis mulle viimasel päeval Munadarnes'is päris kena pohmaka põhjustas, seda kutsuti nimetusega "black death" "("must surm":P)... ja mina arvasin, et see käis toidu kohta. Nojah.

Igaljuhul nüüd mõned pildid. Esimene neist meie professor Mike, kes viimasel päeval Munadarnes'is tutvustas meile Islandi ülikooli:

Ta on jubelahe kuju!!!

Järgmisena: kirik Reykjavikis:

Sellest kirikust oli tegelikult küllalt keeruline head ja ülevaatlikku pilti saada. Aga siin veel üks:

Esimene 'koolipäev' ja tutvumine ülikooliga (pildil University Center... ehk siis teatav keskus, kus on kohvik, raamatupood, erinevad ülikooli juurde kuuluvad ametkonna kabinetid, jne):

Jajah, ja siuke valdkond ongi:

Ning täna tehtud pilte ülikooli peahoonest:

...mis mulle mõjus ja mõjub niivõrd kodusena, sest... ma lihtsalt fännan selliseid 'haridustempleid'. Kohti, kus inimesed tulevad kohale ja... õpivad, sest nad tahavad õppida:)

Ühtlasi mainin, et sisuliselt on need pildid taaskord suht möödaminnes tehtud. St korralikku pilti tehes otsiksin ma ikka vastavat nurka, tiirutaksin sinna-tänna, et saada paremat pilti, jne. Niisiis on tegu puhtalt jäädvustustega. Esimene kiriku pilt oli ehk tõesti selline korralikumalt valitud, aga siiski suht "kähkukas".

Praegu kõik. Hakkan nüüd lugema. Sirru inspireeris mind vahelduseks ka oma lõputöö asju käsile võtma!:)

Eks näis millal järgmine postitus tuleb, sest esmaspäeval üks pääris kirves eksam, ehkki u 50% hindest peaks juba justkui käes olema. Aga siiski.
Homme tuleb siia Noam Chomsky, keda plaanin kuulama-vaatama minna, nii et homme veel chill, aga nädalavahetus tuleb ilmselt lugemise tähe all. Golden Circle tuur lükkus 17ndale, mis on tegelikult hästi tore!

***
Muide, Islandi ülikool saab (või sai) tänavu täpselt 100 aastaseks. Kusagilt käis läbi kõlakas justkui Hitler olevat peahoone kujundanud (mis ei tundukski ju väga ebaloogiline), kuid wikipedia näitab siiski järnevat teksti:

The University of Iceland Main Building (Icelandic: Aðalbygging Háskóla Íslands) is the central building of the University of Iceland campus on Suðurgata in Reykjavík, Iceland. It was designed by Icelandic state architect Guðjón Samúelsson and its construction was completed in 1940. Today, the building is one of the more noticeable landmarks in Reykjavík.

The University of Iceland Main Building houses the university administration and partially houses the faculty of humanities.

***
Lõputöö asemel sukeldusin pr keelde, u 2-3 tundi. Oi, ma armastan seda keelt ja õppimine lausa lust! Lisaks avastasin, et õpik on tasemeni A1-A2, mis on just mulle vajalik ning peaks sisaldama täpselt seda mida olen küll korra läbi võtnud, kuid millest teine pool muutus juba võrdlemisi segaseks ning praeguseks hakkab ununema...
kui keelt õppida, siis juba korralikult - isegi kui uuesti - ja seda ma ka teen! Ei taha korrata seda viga nagu saksa keelega, et reeglid meelest läinud ja jään lootma n-ö kõhutundele.

Nüüd unedemaale. Bonne nuit!

päev # 20

2011-09-06T13:16:00.000-07:00

Nii, tõsi, ma pole siia juba mitu päeva kirjutanud.

Vahepeal on juhtunud seda, et Reykjavik on üha tuttavamaks saanud. Iga päev üksjagu ringi jalutanud ja uusi paiku avastanud. Täna sain kokku oma n-ö buddyga, Tanja, kes tutvustas sisuliselt kesklinna ja selle keskmes olevat parki koos tiigiga, mis mul enda üllatuseks oli täitsa nägemata jäänud! Tervelt ligikaudu poolteist tundi jalutasime ringi ja küsisin igasuguseid asju ja tema rääkis ja nii... - hästi huvitav oli!

Jaa, ilus väike linnake! Meenutab natuke Tartut.

Ja... siin on hiigelpardid! Noh, umbes poole suuremad kui Eestis. Tuleb välja, et nad on täiesti teine liik, ehkki kohalikud kutsuvad neid ühtviisi partideks - nii väikseid kui suuri. Ka luiged tundusid olevat suuremad... või ehk on luikede puhul asi selles, et nad näivad siin hulga sõbralikumad ja inimesi vähem kartvat kui nt Eestis ja seetõttu õnnestub neile küllalt lähedale minna.

Samuti oli täna esimene loeng. Eile (esmaspäeval) toimus esimene tutvumine ülikooliga. Maad sinna on umbes 15 (väga kiirsammul) kuni 20 ja aeglasemal sammul u 25 minutit jalutamist. Nii et võrdlemisi lähedal. Loengud algavad õnneks 15.00, nii et samuti pole varajast ärkamist. Prantsuse keele tahaks ka võtta. Seda uurin homme.

Ai, mulle meeldib siin! Viimaste päevade jooksul olen ka natuke pilte teinud, kuid siiani pigem möödaminnes ja midagi väga õnnestunut nagu näidata pole. Üleeile pildistasin peaasjalikult lilli (hehe). Lihtsalt.
Täna pole üldse viitsimist nendega jändama hakata, et üles panna, aga lähipäevil ehk ikka.

Veel. Rääkisin skaibis neiu L-iga, kes on Islandil nüüdseks juba (kui ma ei eksi) üle kahe kuu. Peaksin teda lähipäeval nägema, siis kui ta töögraafik võimaldab. Olen aru saanud, et ta teeb siin vist mingit vabatahtlikku tööd vms.
Samuti rääkisin neiu G-ga, kes olevat äsja Prantsusmaal käinud, samuti vist mingi vabatahtliku-programmi raames. Näis kuidas mul selle lõputööga (ja tööga üldse) jne läheb, aga praegu mõtlen küll, et kui seal mingit vanusepiirangut pole (noh, teinekord on ehk just-just mingi 27 vms vanusepiiranguks), siis oleks ilgelt lahe midagi sellist kunagi ette võtta!
Tahaks reisida. Näha maid ja inimesi. Ja praegu ma selle üle ei kurda, sest see vaheldus on lihtsalt fantastiline!

Lõpetuseks: tantsida tahaks! Täna enne kooli jäin youtube'ist tantsuvideosid vaatama ja... jaa, dancing is the best thing ever! Kui tagasi tulen, siis ehk sebin end mingitele kursustele... või ehk juba siin (Tanja pidi mingi lingi saatma).
Üks video seoses sellega - üks mu lemmiktantse, rumba:

Ühtlasi kirjutasin eile märkmikusse mõningad põhilised islandikeelsed väljendid. Hääldus tundub üsna keeruline, aga "aitäh" oskan juba öelda. Takk fyrir! (otsetõlkes, inglise keelde panduna: "thank for").
Igaljuhul kõlalt mulle islandi keel väga meeldib.

Praegu kõik. Peaks homseks lugema hakkama, sest tegu siiski intensiivkursustega; ja 12ndal üks eksam tulemas, nii et... veidi puhkan jalgu, sest mitmetunnine jalutuskäik taaskord selja taga, ja siis...

Ahjaa, reedel peaks Islandile tulema maailmakuulus filosoof-lingvist Noam Chomsky. Ei saa just öelda, et ma tema suur fänn oleksin, aga huvitav oleks ära näha küll!

Üleüldiselt on Islandi vägagi inspireeriv (kui sellist sõna kasutada). Mõtlengi, et peaks proovima ülehomset teksti homme kusagil välja printida, et kusagile parki lugema minna vms...; isegi see hotellituba mõjub kuidagi nõnda, et koguaeg tahaks millegagi tegeleda, midagi teha, midagi õppida...

***
Ja veel: sattusin taaskord MJ videosid ja tema esinemisi vaatama... ja jõudsin ikka ja jälle imestada kuivõrd ta hetkesse sisse elab. Tema tantsimine on justnimelt selline, et need pole lihtsalt liigutused, ta ise ongi tants. Ta ise on kogu see hetk. Ja see on niivõrd nakkav!
Sattusin siin vahepeal pealt kuulama paari laulu mida üks kursakaaslane kuulas. Noh, polnud minu maitse. Ta küsis retoorilise küsimuse, et mina vist kuulan klassikat. Ütlesin, et igasugust muusikat kuulan.

Minu jaoks ei saa muusikat žanri järgi järgi liigitada. Aga seal peab olema see miski. Justkui mingi "hing", ja see hing võib olla ka pealtnäha kõige tüüpilisemas poplaulus.
Ja on neid laule (ja see vaid minu subjektiivne maitse), kus on justkui enam-vähem meloodia, enam-vähem lauluhääl... aga see on ka kõik.
Või... võimalik, et ma ei oska lihtsalt kuulata. Või otsin muusikas teisi asju. Aga ma ise olen rõõmus selle üle kuidas ma muusikat tajun, jäädes sealjuures võrdlemisi kriitiliseks, samas leides enam-vähem igas žanris seda miskit.

Miks ma seda praegu kirjutasin? Vahest tahtsin proovida edasi anda või kirjeldada seda tunnet mis on osa saada sellest kirest, millega üks või teine asi esitatud on. Olgu siis laul, sümfoonia, klaveripala või tants. Või kasvõi kellegi kõnemaneer. Selle näeb enamasti kohe ära kui inimene on selle hetke sees...
- ja see on minu arvates üks fantastilisemaid asju millest inimene võib osa saada, mida edasi anda, mida jagada ja milles elada.
Ilmselgelt seetõttu armastan ma ka tantsimist! Aga tegelikult kõike, mis on kirega tehtud...!:)

***
Lisaks: siiski mõned pildid tänasest."Hiigelpardid" (kaks vasakpoolset, parempoolne on too 'tavaline'):

Üks üsna suvaline pilt kesklinna pargist ja järvest selle keskel:

Ahjaa, ja seoses järgmise pildiga:

Esimesel õhtul hotellis koosolek, et korraldada majapidamist. List paberile kirjutatud, et mida tarvis võiks minna, jne.
Mõte, et võiks tippida arvutisse, jätaks viisakama mulje. Printerit pole. Ja siis läheb üks tüüp köögist välja, ilmub mõne hetke pärast tagasi... good-old-fashioned kirjutusmasinaga.
Vat see oli hetk!

Mõni päev hiljem oli see leht (mingil põhjusel) jäänud ikka köögilauale ja sinna oli lisatud veel mõned asjad:

Praegu kõik. Ma ei tea millal aega saan siia veel postitada, sest neljapäevaks on üsna palju lugemist ja homne loengujärgne aeg saab ilmselt sellega sisustatud.

***
Edit:
käisin just söömas. Keetsin makarone ja soojendasin kalaburgeri peale. Väga lahe, mulle täitsa meeldib see "kommuunielu"! Meid on siin kokku u 18 ja... kõik on kuidagi nii tore. Hästi toredad inimesed!
Ja erinevaist paigust. Kui kööki läksin, juhus seal olema tüdruk Austriast, kellega tutvusin juba varem ja kes näitas mulle kaardilt kus miski asub (ja kes muuseas võttis minuga suvekooli ajal kahenädalase islandi keele kursuse ning on nüüd sunnitud loenguid islandi keeles kuulama. mõistetavalt ütles ta, et ei saa suurt midagi aru. brr!).
Hiljem tuli too kirjutusmasina-tüüp, ka temaga rääkisin üksjagu. Lihtsalt tohutult huvitav erinevaid inimesi tundma õppida, nii muuseas jutu käigus 'näeb' nii mõndagi. Ja selleks ei pea olema midagi erilist, teinekord täiesti tavalised asjad. Või tavalised kõnelusviisid, ilmed, jne.
Ühesõnaga: see võib kõlada imelikult, aga teinekord ma ei suuda ära imestada kui kirev see maailm on. Ja mitte, et midagi n-ö erilist silma paistaks, vaid lihtsalt... pisiasjades, igaüks on erinev. Ja see on mu meelest hästi vahva ja seetõttu on siin tore olla ja näha inimesi!:)

Lisaks veel inglise keele praktika, eksole. Mitte, et see mul varem halb oleks olnud, aga nüüd umbes kolme nädalaga ma tunnen kuidas see kõik hakkab kuidagi loomulikumaks minema.
Nüüd küll kõik. Köögis läks võrdlemisi kaua ja ma pole veel lugema jõudnudki ning kell näitab juba 23.27. Õnneks pole homseks palju ja kui kõike nüüd ei jõua, siis hommikul edasi...

Lähipäevil oleks tore neiu L-i ka näha ja tema Islandi-kogemusi kuulda. Ja homme end ehk pr keelde regada!

***
Viimane edit:
Siiski otsustasin veel mõned pildid läbi klõpsida. Vahepeal tehtud linnapildid jätsin vahele (niivõrd-kuivõrd neid on), aga üks ehk enam-vähem õnnestunud "lillepilt", mis osutus selliseks:

Ja üks tänavapilt mille üle ma täitsa rõõmus olen, ehkki seda saaks vist ka parema nurga alt jäädvustada (niikuinii satun sinna ikka ja jälle ja katsetan veel):

Nüüd küll kõik ja tuttu!

päev # 17

2011-09-03T15:50:00.000-07:00

Nii, pikka juttu seekord ei tule. Võiks, aga kell näitab siin 22.30 ning hakkan juba uniseks jääma, et midagi pikemalt kirjutada...
Ühesõnaga olen nüüd omadega Reykjavikis. Pilte eilsest:

Mõmmik!

***
Ja siis õhtu, mis lõppes jubeda pohmakaga ja mille puhul ma kinnitan, et ma ei taha enam niipea alkoholi näha!

(see väike tükk seal keskel (milles küljes on lipp) oli muide hai liha)

Kasper ja Maia:

***
Ja nüüd rida tänaseid pilte. Esimene: special offer: voodi!?

Siukses kohas ma nüüd elangi:

Ja Reykjavik. Mitte küll kesklinn, aga Flókagata kandis. Taustal näha kuidas mäed-pilved ühte sulavad.
(minu aadress muide: Flókagata 5, room 18; 105 Reykjavik, Iceland)

Ma küll panen pildi-programmiga veidi värvi-eredust juurde (üksjagu võtab kaamera seda pilti tehes ka maha, eksole); igaljuhul ma ütleks, et suht nii eredad vaated ongi nagu piltidel. Taevas on sõna otseses mõttes sinisem kui nt Eestis:

Kurvadautod (sadcars):

Kusjuures reklaami-värgendusi on tänaval võrdlemisi vähe näha. Ilmselt seetõttu, et väike linn ja kõik niikuinii teavad kus miski asub. EHKKI sellegipoolest kummaline, sest Reykjavikist pidavat aasta jooksul läbi käima rohkem turiste kui siin (Reykjavikis) inimesi elab. Aga et valikut pole palju, ju siis turistid on sunnitud need põhikohad ise üles otsima. Ja mulle on muidugi see puhkus silmale kui tänavatel pole reklaame, ehkki isegi toidupoe leidmisega ilma eelneva info abita on ikka tükk tegemist!

Enamus pilte suht suvalised (vahelduseks niisama klõpsimine), see mu meelest üks õnnestunumaid:

"Tõsine pilv":

Nagu ameerika filmist pärit ja täiesti stiilipuhas (koer on puudu):

Ja üks pilt ka mere äärest:

Aga rohkem ei viitsinud täna ringi jalutada. Homme vaba päev ja siis ehk. Üldse omaette töö on neid pilte väiksemaks teha, jne. Tänane oli selline esmase ülevaate jäädvustamise päev. Homme tahaks Islandi Ülikooli ka ära vaadata, mis ei asu üldse kaugel!

Praegu kõik.
Ahjaa: male hakkas meeldima!
Ja Bonnie "Prince" Billy muusika (taasavastus).

päev # 16

2011-09-02T09:44:00.000-07:00

Nett on siin ikka üliaeglane, nii et kui ma saan selle postituse postitatud (koos piltidega!), siis on super. Homme enne lõunat Reykjaviki poole teele. Pole kindel millal uuesti netti saan...
Igaljuhul: otsustasin teha neljal päeval sisuliselt ühest ja samast kohast pilti. Siin nad on.
Esimene (30. august):

Teine:

Kolmas:

Neljas:

Huh, kobapeale õnnestus need üles laadida. Niiii aeglane internet siin!
Igaljuhul pildid on tehtud vahemikus 30. august kuni 02. september ning kellaajal u 14.15 - 14.30. Hiljem lisan ehk täpse kellaaja ka juurde.
Aga on ju huvitav kuidas erinevatel päevadel pilt vastavalt ilmale muutub! Ilmselt on nii suht igal pool, aga... jah, kuidagi tekkis mõte midagi sellist siin proovida. Ja läks hästi, et samal ajal - aga erineval päeval - juhtus olema küllaltki erinev vaatepilt.

Praegu kõik. Pean siit ruumist praegu lahkuma. Õhtul õhtusöök ja homme pealinna...; järgmised mõtted-pildid ilmselt juba sealt:)

päev # 12 & 13

2011-08-29T06:03:00.001-07:00

When Descartes was trying to be,
he reasoned, "Je pense donc je suis",
"Thus, a thinker exists,
but my problem persists,
for now do I know that it's me?"

:)
See sissekanne oli lihtsalt for the sake of keeping up the counting of days of being here.

***
Nii, kolmeteistkümnes päev. Ei hakanud eraldi sissekannet tegema.
Üldiselt on see möödunud - ja nii nagu ilmselt möödub ka homne - ettekandeks ettevalmistamise tähe all. Neljapäeval 20.-30. minutiline ettekanne tarvis teha (30% hindest kui ma õigesti mäletan). Üldiselt hakkas asi täitsa huvitama ja üha enam elan sellesse sisse...:) Aga vajab süvenemist.
Teiseks: neil siin on mingi buddy-system, suht nagu meilgi vist, et saab kellegi kohaliku kontaktid, kes aitab ülikoolieluga kohaneda. Väga vahva!
Igaljuhul kirjutasin oma n-ö buddy'le. Ta nimi on Tanja.

Nüüd veel vaja ettekandega maha saada ja siis võib vabamalt hingata...